Kätlin Konstabel: kuidas rääkida lastele terrorismist?

Kätlin Konstabel Foto: Erakogu

Kindlasti ei tohi laste eest koledaid uudiseid varjata, lapsele tuleb sisendada turvalisust, soovitab psühholoog Kätlin Konstabel.

Kui kuskil saavad surma pahaaimamatult oma igapäevatoimetusi tegevad inimesed ja kahtustatatakse terrorirünnakut, on see teema number üks kõigis meediakanalites. Abitus, lootusetus, masendus, viha, hirm ja tunne, et maailm on hulluks läinud – inimesed on sellest kõigest emotsionaalselt haaratud.  

Mõju on seda suurem, mida lähemal ja tuttavamates paikades sellised sündmused toimuvad. Ja lisaks seisab paljude täiskasvanute ees küsimus, kas ja kuidas sellest kõigest lastega rääkida.

Kindlasti ei tohi laste eest koledaid uudiseid varjata. Kui lapsevanem alustab rasketel teemadel vestlust ise, näitab see lapsele, et neist asjadest võibki vanematega rääkida. Ärge lootke, et kui laps on väike, siis ta ei tea – ka lasteaialaps võib olla kuulnud õpetajaid või teiste laste vanemaid midagi rääkimas, suurem laps puutub kokku uudistega (sotsiaal)meedias.

Kõige hullem, mida saame teha, on öelda hirmunud lapsele, et pole mingit põhjust karta. Aktsepteerime laste negatiivseid emotsioone, ütleme, mida ise tunneme. Kui lapse emotsioonid tühistame, vähendame sellega oluliselt võimalust, et laps üldse meiega oma muredest rääkima tuleb.

Lastele peab sisendama turvalisust – seda saab teha vanem oma rahuliku ja asjaliku jutuga. Kui me ei tea, mida laps juba kuulnud on, ütleme lihtsalt, et seal ja seal juhtus selline asi. Küsime, mida ta arvab, ja anname teada, et laps võib ise meilt küsida. Kui lapsed küsimusi küsivad, siis näitab see usaldust ja usku, et vanematega rääkimisest on kasu.

Esitame ise avatud küsimusi (räägi, mida sa oled kuulnud või näinud; mida sõbrad räägivad jne). Kui laps suurt midagi ei tea ega paista ka toimunu vastu huvi tundvat, siis niisama teda infoga uputada ei tohi, aga anname teada, et võib alati tulla sellest meiega vestlema.

Räägime lapsega eakohaselt – mudilastega pole mõtet arutada sündmuste poliitilisi või religioosseid tagamaid. Päris pisikestele võime öelda, et juhtus midagi kurba ja ootamatut. Kui keegi sai surma, siis tuleb nii öeldagi – eeldusel, et laps teab, mida surm tähendab. Räägime selgelt, sest ebamäärasus tekitab hirme ja fantaasiaid.

Kui laps küsib rünnakute toimepanijate kohta, siis on meil suur soov öelda, et pahad inimesed tegid. Siiski on soovitatav rääkida koledatest tegudest, mitte pahadest inimestest. Võib näiteks rääkida, et inimesed teevad nii jubedaid asju just selleks, et teiste tähelepanu saada – sest muul viisil ei oska. Võibolla oskab laps tuua näiteid, kuidas koolis või lasteaias otsib keegi samuti teistele haiget tehes või reegleid rikkudes tähelepanu. Kui lapsel tekib tunne, et mingist rahvusest, rassist, välimusega inimesed on kurjategijad, siis võib neil tekkida hirm kõiki selliseid inimesi tänaval nähes. Mõte, et kuskil on olemuslikult kurjad inimesed, on lastele väga raske kanda.

Kindlasti ei tohi anda valelubadusi, et selliseid asju enam kunagi ei toimu. Arutame, kuidas politsei teeb kõik, et oleks turvalisem, ja kes on lapse enda maailmas need, kelle poole ta võib pöörduda, kui tema endaga midagi juhtub.  Et lastele meeldib ise midagi ette võtta, võime arutada, kuidas nad saavad märgata ja tunnustada oma kaaslaste häid ja vahvaid tegusid või üldse teisi aidata.

Kuna lastel võib jääda mulje, et kui mingist sündmusest nii palju räägitakse, siis on seda kõikjal, tuleb kindlasti seletada, et meedia kajastab terrorirünnakuid just sellepärast, et selliseid asju juhtub väga  harva. Tuletame meelde, et samal ajal on maailmas  toimunud nii mõndagi toredat, aga sellest lihtsalt ei kirjutata. Juba algklassilapsega võib koos peamist uudistesaadet vaadata ja nähtut arutada – küll aga pole lapsele hea, kui ta päev otsa eri kanalitest terrorisündmustega seonduvaid uudiseid jälgib. Meenutame suurematele lastele, et mitte kogu sotsiaalmeedias olev info ei ole täpne. Kuna pildid mõjuvad emotsionaalsemalt kui tekst ja neil on oht sööbida mällu, siis küsime selle kohta, milliseid pilte või videoid laps on näinud, mida ta sellega seoses mõtleb ja tunneb.

Paljudel vanematel tekib ka küsimusi: ei saa ju alati aru, kui häiritud laps on. Kõige kindlam signaal on see, kui lapse tavapärane käitumisviis kuidagi oluliselt muutub (muidu sõbralik laps muutub kinniseks või iseseisvust armastav tegelane korraga klammerduvaks; laps tahab rääkida asjadest, millest muidu ei huvitu).

Kõige lihtsam ja olulisem, mida lapsevanem teha saab, ongi anda oma oleku ja jutuga lastele mõista, et oleme nende jaoks olemas ning et meiega saab alati rääkida. Kui käitumise muutus püsib, tuleb aga otsida spetsialisti abi.