Andres Kollist

FOTO: Toomas Huik

Miks meil ei tasu häbeneda Eesti juubelipeo alguse tähistamist Venemaal, kirjutab Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu direktor Andres Kollist.

8. aprillil 1917. aastal kogunes umbes 40 000 eestlast Peterburi Jaani kiriku juurde ja marssis sealt Tauria palee esisele väljakule. Sini-must-valgeid lippe kandnud demonstrandid olid rahvuslikult meelestatud.

Ajutisele valitsusele esitati kaks põhilist nõudmist: määrata Eestimaa piir nii, et see hõlmaks eestlastega asustatud ala ja anda moodustatavale uuele kubermangule suurem autonoomia.

Selle sündmuse tulemusena tekkis Eestimaa kaart. Oma põhilistes kontuurides – sellisena, nagu me seda tänaselgi päeval teame. Varasemalt Eestimaa ja Liivimaa kubermangude vahel jagatud Eesti sai rahvuslikuks tervikuks. Tehti esimene suur samm oma riigi loomise teel.

Toimunu oli ajaloo akna tunnetamine koos julgusega otsustada, koos tahtega tegutseda. Ja mis põhiline – see oli suur samm iseseisvuse suurendamise ja lõpuks rahvusriigi loomise teel.

Kirjeldatu toimus Vene impeeriumis. See oli kõige rahvarohkem meeleavaldus Eesti riigi tekkeloos. Iseseisvuse väljakuulutamiseni jäi peaaegu 11 kuud.

23. augustil 1989. aastal toimunud Balti ketist võttis osa umbes kaks miljonit inimest. Eesti territooriumil sini-must-valgeid lippe kandnud demonstrandid olid rahvuslikult meelestatud. Esitati üks põhiline nõudmine – vabadus.

Selle sündmuse tulemusena sai Baltimaade olukord ja vabadusepüüe laia rahvusvahelise kõlapinna. Tehti esimene suur samm rahvusriigi taastamiseks.

Toimunu oli ajalooakna tunnetamine koos julgusega otsustada, koos tahtega tegutseda. Ja mis põhiline – see oli suur samm iseseisvuse suurendamise ja lõpuks rahvusriigi taastamise teel.

Kirjeldatu toimus Vene/Nõukogude impeeriumis. See oli kõige rahvarohkem meeleavaldus Eesti riigi taastamise loos. Iseseisvuse väljakuulutamiseni jäi kolm päeva vähem kui 2 aastat.

Nüüd 100 aastat hiljem leidub meie hulgas kaasmaalasi, kes küsivad «Miks algab Eesti juubel Venemaal?» Muidugi, küsida võib ikka – miks Põhjasõda, miks Uusikaupunki rahu, miks Rootsi võim ei püsinud? Miks Hitler, miks Stalin, miks Molotovi-Ribbentropi pakt, miks Eesti Vabariik ei püsinud? Nii need asjad on ajaloos olnud.

Ka mitukümmend aastat tagasi küsiti: mis Balti kett, miks Rahvarinne? Miks tõmbate sini-must-valge Pika Hermani torni kui Nõukogude Liit veel püsib? Miks meie saadikud tegutsevad Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongressi koosseisus? Moskvas? Kuidas neil kõlbas sinna minna? Miks algab Eesti vabanemise sepitsemine ka Venemaal?

Veidraid küsimusi on palju. Vene-vastasuse tõbi on kui seakatk. Levib kiiresti – ega piirgi seda pea. Ainult sümptomid on teispool piiri pahupidi pööratud. Kas hästi edenev iseseisev naaber või närviliselt klähviv ärakaranud impeeriumi osa? Ja see katk pimestab, paneb poolhäbelikkusega suhtuma omaenese mineviku uhkeimatessegi hetkisse.

Vaba ja enesekindel, teotahteline ja edukas rahvas hoolib headest suhetest naabritega. Hoolib oma kaasmaalastest ja suurendab sedaviisi piirirahu ja suurendab kodurahu.

Miljonirahval peab olema võitja suuremeelsust. Võitjad me aga oleme – kaks korda 100 aasta sees oleme impeeriumist välja saanud. Tasub maksimaalse võimaliku suuremeelsuse ja heatahtlikkusega suhtuda neisse, kes meist ilma jäid. Meid taaskord Euroopa ellu lasid.

Piinlik on mitte mõista ja mitte ülendada meie ajaloo suursugusust.