Marti Aavik

FOTO: TAIRO LUTTER / POSTIMEES

Immigratsioon ei ole pikas plaanis ravim ühiskonna vananemise vastu. Immigratsiooniga või ilma, igal juhul tuleb Eestis ja terves Euroopas tegeleda uute ülesannetega, mis kerkivad meie ette seetõttu, et tööealiste ja ülalpeetavate suhtarv muutub. Selle hoidmine senisel tasemel pole realistlik.

674 miljonit inimest peaks Euroopa Liitu sisse rändama selleks, et hoida seda suhtarvu samana aastani 2050 – nii arvutab ÜRO rahvastikudivisjon. Euroopa Liidus elab praegu umbes 510 miljonit inimest. Venemaale peaks sama eesmärgi saavutamiseks ja sama aja jooksul elama asuma üle 250 miljoni inimese ja USAsse üle 590 miljoni inimese.

Eesti kohta on tehtud uued rahvastikuprojektsioonid kuni sajandi lõpuni. Täpsemalt saame nendest teada peagi, kui ilmub Eesti inimarengu aruanne.

Üht osa arvutustest esitles Tallinna Ülikooli rahvastikuteaduse professor Allan Puur nädala eest toimunud konverentsil «Sisseränne Põhja- ja Baltimaades: rändeajastu väljakutsed rahvusriikidele» (soovitan seda vaadata arvamus.postimees.ee; prof Puuri ettekanne algab 7:00:00).

Rahvaarvu stsenaariumid on erinevad – kahanemine, stabiliseerumine ja ka mõõdukas kasv sajandi lõpus. Kõigi ühisjoon on aga see, et kui praegu on 20–64-aastasi umbes 60 protsenti elanikkonnast, siis selle vanuserühma osakaal rahvastikust kahaneb juba lähema kümne aasta jooksul 55 protsendini ja jõuab sajandi keskpaigaks 50 protsendini.

Sõnum on ühene. Ühiskonna vananemiseks tuleb igal juhul valmistuda. Ja minu arvates on äärmiselt vastutustundetu praeguse koalitsiooni plaan pihustada seni kogutud reservid oma üksikute lubaduste täitmiseks olukorras, kus reserve on juba lähema kümne aasta jooksul vaja selleks, et rahastada sotsiaalseid reforme – ka selliseid, mille sisu alles tuleb välja mõelda ja selgeks vaielda. Headel poliitikutel oleks meelekindlust tilu-lilu-tegevused kõrvale lükata...

Mõte ja jõud tuleks panna sellesse, et sündimus kasvaks vähemalt taastetasemele. Ja see ei ole ebarealistlik, sest Eesti inimesed tahavad lapsi saada. Selleks ei piisa aga ainult raha laiali jagamisest, vaid nii riigil kui omavalitsustel tuleb järjepidevalt investeerida avalikku ruumi, mõeldes selle juures kogu aeg lastele ja lastega perede elukorraldusele.

Eesti rahvaarvu säilitamiseks enam-vähem senisel tasemel on aga ikkagi vaja ka mõõdukat immigratsiooni. Puuri ja tema kolleegide arvutuste kahe variandi järgi näiteks kokku 80 000 või 186 000 inimest kuni sajandi lõpuni. Sellest, kuidas immigratsiooni ülemeremaade eeskujul targalt suunata, kirjutasid professorid Tiit Tammaru ja Raul Eamets Postimehes eelmisel reedel («Eesti rändepoliitika uued alused – punktisüsteem ja õpiränne?», PM 7.04).

Suur osa Eesti avalikkusest on mitu aastat järjepanu käsitlenud rändeteemasid peaasjalikult skaalal «südamlik/südametu». See on lihtne ja mugav. Igaüks oskab sõna sekka öelda. Hoiakud pole tähtsusetud, aga kokkuvõttes on siiski tegu pimedas põõsasse kadunud võtmete otsimisega hoopis eemal asuva laterna alt põhjendusega, et seal on valgem. Inimarengu aruanne toob rändejutud loodetavasti ratsionaalsemale pinnale ja aitab aru saada, millised on Eesti huvid.