/nginx/o/2017/04/10/6537815t1hc37f.jpg)
Eesti levimuusika on kuum teema. Esmalt on (levi)muusika Eesti kultuuri ja ka riigi ajaloos mänginud kaalukat rolli, ka on meie autorite looming professionaalne ja meie eripärast tulenevalt omanäoline. Mikk Targo ja Eesti Autorite Ühingu eestvedamisel sündinud topeltplaat «Muinaslugu sinilinnust» lisas sellele protsessile rahvusvahelise mõõtme.
Pärnu Postimehe ajakirjanik Kalev Vilgats arutles hiljuti Postimehes («Valter Ojakääru pärand Pärnusse?», PM 1.04) Eesti suurima kergemuusikaarhiivi tuleviku üle.
Minu arvamus ei oponeeri Vilgatsi omaga. Pigem vaatan asja natuke teisest küljest ning annan lisainfot.
Nimelt käib juba mõnda aega üks suurem protsess, mida võiks nimetada koondnimega Eesti Muusika Kuulsuste Koda. See on Eesti Teatri- ja muusikamuuseumi ettevõtmine, mille eesmärk on täiendada muuseumi kogusid levimuusika pärandiga ning avada 2018. aasta märtsis selle kõige põhjal üks suur ja kokkuvõttev Eesti levimuusika ajaloo näitus.
Tegemist on riigikantselei «EV100» toimkonna toetatava ning muuseumi ja Eesti muusikute loodud ühise kingitusega meie riigi juubeliks. Idee pole iseenesest midagi uut, mõte on olnud paljude muusikute peas juba aastaid. Nüüd on lihtsalt riigi (ja loodetavasti ka erasektori) toel võimalik see teoks teha.
2015. aastal alustasime suure kogumiskampaaniaga ja praegu käib juba näituse kujundamine, kuid tänapäevastele ekspositsioonidele omaselt ei lõpe protsess näituse avamisega, vaid toimub pidev info kogumine, edasimõtlemine, täiendamine, kaasamine.
Iga näitus ja teemakeskus algab arhiivist ning piisava materjali olemasolust. Nii täiendab ka meie muuseum iga päev oma kogusid, viimastel aastatel siis teadliku rõhuga levimuusikale. Kogu see näitus ja ettevõtmine oleks Eesti puhul mõeldamatu ilma Valter Ojakääruta.
Just Valter oli ka see inimene, kelle poole ma 2015. aasta jaanuaris esimesena pöördusin. Valterile omase tagasihoidlikkuse ja asjalikkusega keeldus ta ise selles projektis aktiivselt osalemast, kuid lubas igati oma teadmiste ja arhiiviga seda näitust toetada. Valter ise ei saa küll selle näituse ja kuulsuste koja avamise juures olla, kuid oma raamatute ja arhiiviga on ta ikkagi üks selle ettevõtmise võtmekujusid.
Oleme muuseumi inimestega Ojakääru omastega suhelnud ja saanud aru, et meile langeb tulevikus suur vastutus, kuna museaalne osa sellest arhiivist tuleb Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi kogudesse. Mõistagi on see ka suur rõõm, sest aitab muuseumil tulevikus teha näitusi, osaleda trükiste koostamisel ning aidata ka teisi, kes tahavad sel teemal midagi uut luua. Muide, tänu Raivo Tafenaule saab tulevasel näitusel olema väljas Valteri altsaksofon. Muuseum tänab!
Kokkuvõttes tahan omalt poolt tugevdada Kalev Vilgatsi usku eraldi muuseumisse/näitusesse Eesti levimuusika, sh ka Valter Ojakääru teemal. See saab peatselt reaalsuseks. Valteri kodulinnal Pärnul on privileeg oma kuulsat linnakodanikku mitut moodi meeles pidada. Seda võiks teha koos Ojakäärude pere, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi ning Eesti Muusika Kuulsuste Kojaga. Mõelgem selle peale.