Keiu Telve: numbriusku eestlased võiksid hakata esitama ka küsimust «Miks?»

Pildil Keiu Telve. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Me tahame kiiresti, kohe ja võimalikult lühidalt – eestlane teatavasti ei talu pikka juttu. Me tahame hinnata, mõõta ja arvutada, mis tundub praktiline viis saada ümbritseva ühiskonna kohta üldistamisväärset infot. Ehk just seetõttu valitsevad Eesti uuringuruumi küsitlused? Nüüd on eestlaste arvude ja protsentide lembesus aga kahtluse alla seatud, kirjutab Tartu Ülikooli etnoloogia osakonna doktorant Keiu Telve.

MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi tehtud väärtushinnangute uuring tõstatas küsimusi nii kasutatud uurimisviisi kui uuringu motiivide kohta. Tekkisid küsimused – kuidas ikkagi uuriti, keda kaasati, kuidas küsimused sõnastati ja kas vastusevariandid võisid olla eksitavad? Ühtlasi on see diskussioon selle üle, milliseid uuringuid tänapäeva ühiskond vajab. Väärtushinnangute küsitlused ei ütle väga palju eestlaste vaadete kohta, pigem saame teada seda, kuidas vastajad ennast uurija etteantud kastidesse paigutasid. Kümnepalliskaalade ning viie vastusevariandi kõrval tuleks aga rohkem küsida ka miks ja kuidas küsimusi. Saaksime nii tõesema pildi inimeste arvamusest ning oskaksime ühtlasi põhjendada, miks nad nii arvavad.

Aeg avatud küsimustikeks

Sotsioloogia vanemteadur Mare Ainsaar tõdes oma artiklis, et väga tihti tekib tal küsitlusi täites probleem – talle sobivat vastusevarianti lihtsalt ei ole. Arutelu arendas edasi Anu Realo, kes näitas, kuidas ühe küsimuse sõnastus võib vastajale suurt segadust tekitada ning talle jääb arusaamatuks, mida tegelikult teada tahetakse. Näost näkku avatud vastustega intervjuu aitaks seda olukorda lahendada.

Oma sõnadega küsimusele vastamine ja vajadusel inimeselt lisainfo küsimine annaksid märksa laiema pildi Eesti inimeste väärtushinnangutest. Juhan Kivirähk toob oma artiklis selgelt välja, et mis tahes uuringule toetudes on Eesti avalik arvamusruum domineerivalt konservatiivne. Võib-olla kümnepalliskaalal oleme tõesti mitmest teisest riigist konservatiivsemad, aga kas me teame, mida see tähendab, miks inimesed kalduvad traditsioonilisemate vaadete poole, kuidas nad küsimusi mõistavad ning kuidas oma vastuseid põhjendavad? Mida konservatiivne üleüldse eestimaalaste jaoks tähendab ning kui palju inimeste tähendused üksteisest erinevad?

Võib-olla mõned mäletavad lapsepõlvest järgmist mängu. Küsija küsib kolm küsimust. Mis värvi on rohi? Mis värvi on külmkapp? Mida lehmad joovad? Kui hanekstõmbamine läheb õnneks, ütleb vastaja, et lehmad joovad piima. Oma veast saab vastaja tavaliselt aru siis, kui teised naerma hakkavad. Uuringutega on sama lugu. Ei saa vaadata mööda küsimuste esitamise kontekstist ja järjekorrast.

Kontekst loeb

Analüüsides väärtushinnangute uuringut märkame kohe, et  homoseksuaalsust kui nähtust käsitlev küsimus oli asetatud ühte ritta teemadega, nagu näiteks kanepi tarvitamine ja legaliseerimine, abielulahutus, juhuslikud seksuaalvahekorrad, prostitutsioon, enesetapp ja surmanuhtlus. Paralleelselt mõnuainete, enesetapu ja seksuaalvähemuste käsitlemine paratamatult muudab küsimustikule vastamist.

Isegi liberaalsemate vaadetega inimeste  puhul võib tekkida robotlik ühe vastusevariandi valimine järjestikuste küsimuste puhul. Vastaja parem- või vasakpoolseks lahterdamine küsitluse alguses võib omakorda mõjutada inimese järgmiste vastuste valikut. Kord ennast näiteks konservatiivina identifitseerinud inimene võib tunda survet ka teisi vastuseid sellest vaatenurgast hinnata või vastupidiselt oma alguses teadvustatud hoiakut kompenseerida üritades teadlikult vastupidiselt vastata.

Meedia vahendusel esile toodud küsimustiku tulemused ei kõnele sellest, mida eestlased arvavad. Pigem saame teada, kuidas inimesed ennast uurija etteantud lahtritesse sobitasid. Veelgi enam, praegustele uuringutele toetudes on lausa võimatu öelda, miks eestlased kalduvad küsitlustes traditsioonilisi vaateid esindama. Sellele küsimusele aitaks vastata uuringutesse kvalitatiivsete meetodite kaasamine. Intervjuud, vaatlus ja teised süvameetodid annaksid parema arusaama nii varasemate uuringute numbritest kui meid ümbritsevast ühiskonnast. Kvalitatiivsed uuringud lähenevad probleemile temaatiliselt ning liiguvad laiemalt uurimisteemalt vastavalt vastaja huvidele ja arvamusele kitsama vastuse  suunas. Vastus saab põhjalik ja täpne. Aega läheb küll rohkem, aga see on kindlasti seda väärt.

Mis on vaadete taga?

Kvalitatiivsete uuringute olulisust  illustreerib hästi Morgan Ramsey-Ellioti, maailma ühe suurima antropoloogide konsultatsioonifirma Red Associatesi uurija hiljutine avastus. Nimelt uuris mees Donald Trumpi toetust Ameerika väikelinnades ning valijagrupi traditsioonilisi vaateid, sealjuures homofoobiat, rassismi ja vaenulikkust vähemuste suhtes. Tulemused olid üsna üllatavad. Nimelt leidis antropoloog, et konservatiivseid vaateid põhjustavad kogukonnasisene ebakindlus ning usalduse ja koostöö vähenemine viimase kümne aasta jooksul. See teadmine võimaldab kogukonda hoopis paremini mõista ja kujundada tuleviku sotsiaalpoliitikat. Avastus võimaldab tegeleda ka põhjustega, mitte üksnes tagajärgedega. Konservatiivsuse silt üksinda ei ole informatiivne. Tulevikuotsuste tegemiseks on palju olulisemad traditsiooniliste vaadete pooldamise tagamaad, see, miks ja kuidas on kujunenud inimeste väärtushinnangud just selliseks.

Meie erinevate tõdede ajastul tunduvad numbrid olevat otsekui nurgakiviks, millele vastuseid otsides toetutakse. Viimane «tõde» siin üha kiiremini muutuvas maailmas. Ratsionaalsetele eestlastele meeldib jätkuvalt otsida numbritesse valatud tõde ja saada seeläbi justkui teada, kellel on õigus. Libauudiste ning meediaklikkide ajastu aga lausa nõuab sotsiaal- ja humanitaarteadlastelt oma uuringutes rohkem põhjalikkust ja laiemat perspektiivi. Lisaks arvudele ja protsentvastustele tasub keskenduda ka küsimustele, miks sellised trendid on tekkinud ja kuidas inimesed oma vastuseid selgitavad. See mitte ainult ei vii meid ühiskonna täpsema kirjeldamiseni, vaid aitab liikuda küsimustiku siltidest ning kastidest edasi inimeste mõistmise suunas.