Kaido Kama

FOTO: Margus Ansu / Postimees

Võrokesest ekspoliitik Kaido Kama kirjutab, et eesti rahva ees seisab enne meie riigi 100. sünnipäeva põhimõtteline küsimus: kas maa meie jalge all on kõigest pind, millele me toetume, või on see midagi enamat.

Tellijale Tellijale

Loo pealkirjaks olevasse sõnapaari mahub uskumatult palju. Ja see sõnapaar tekitab ka hulgaliselt erinevaid küsimusi. Mis on see «maa», millest me räägime? Kas miljonite aastate eest merepõhja settinud koorikloomade lubikojad? Viimase jääaja kujundatud pinnamood? Pinnas ja muld, mis kasvatab metsa ja mida saab põlluks harida? Kuidas on «meie maa» ruumiliselt piiritletud ja kuidas need piirid ajas muutuvad? Kas saame päriselt ja tõeliselt meie maast rääkida alles viimase saja aasta jooksul, pärast oma riigi loomist tänapäevases tähenduses?

Ja kes oleme «meie»? Kas needsamad kütid ja korilased, kes kohe pärast jää taandumist 10 000 aastat tagasi selle maa asustasid? Ja kelle kohta me ei tea, mis keelt nad kõnelesid, kuigi nende veri meis kindlasti edasi elab. Või tähendab «meie» ikkagi meiega sarnast keelt rääkivaid inimesi? Viimaste kohta saame midagi päris kindlalt väita alles Läti Henrikust alates, kes 800 aastat tagasi kirjutas üles sõnad «laula, laula, pappi».