Juhtkiri: Langi kahvlitorge

Foto: Urmas Nemvalts

Mõne meelest inetu, mõne arvates kaval

Tahate palgatõusu, armsad kohtukirjutajad? Hea tsaar annaks meeleldi, aga teie oma ahned isandad on vastu, ei lase lihtrahval headusest osa saada.

Justiitsministeerium palus kohtunikel teha ise ettepanek, kuidas nende palgatõusu vähendadamise arvelt teiste kohtuametnike palka suurendada. Kohtunikud pole oma palkade külmutamisega nõus. Sisuliselt pani ministeerium kohtunikud kahvlisse, mõne meelest inetult, mõne arvates kavalalt.

Meenutagem, et 2009. aasta detsembris võttis riigikogu vastu kõrgemate riigiteenijate palkade seaduse. Seaduses määratud palgasumma võib meeldida või mitte, aga see seab võimuharude tippude palgad omavahelisse suhtesse ja näitab ka sümboolselt, et väärtustame ühtviisi nii seadusandlikku, täidesaatvat kui ka kohtuvõimu. Seadus ütleb, kui palju saavad palka vabariigi president (5200 eurot kuus), riigikogu liikmed, ministrid ja kohtunikud. Näiteks ringkonnakohtu kohtuniku palk saab olema kolmveerand presidendi palgast.

Kui see asjakorraldus pole riigile rahaliselt jõukohane, tuleks seda muuta kõigis võimuharudes ühtviisi. Mängus on riigikogu liikmete palk, aga riigikogu teatavasti ei saa sama koosseisu palka muuta – praegu on kogu süsteemi muuta hilja, kui soovitakse proportsioone säilitada. Samas ei saanud eelarve võimalused ministeeriumile kuidagi üllatuseks olla. Kohtunikud peavadki seisma selle eest, et kokkulepitud proportsioonid teiste võimuharudega säiliksid. Sellest nõudmisest loobumisel torkaks neid valusasti üks kahvliora.

Teine teravik tuleb mängu, vaadates palkade erinevust asutuste sees. Nüüd on ministeerium väikesepalgalistele vihjanud, et kohtunikud ei teinud nende palgatõusuks midagi, ehkki võimalust pakuti. Ühed sõidavad kallite autodega, ehitavad maju, aga teised veavad vaevaga palgapäevast palgapäevani ja süüdi pole ministeerium, süüdlane laiutab kõrvaltoas. Natuke vimma on juurde külvatud, asutuste ühtset vaimu murendatud?

Muidugi mängitakse kulude külmutamise ajal igas asutuses ressursse ümber. Kohtud teeb ministeeriumidest erinevaks tipp-palga saajate suur osakaal – kui ministri palka kümne protsendi võrra vähendada, ei jagu sellest teistele just palju, kohtunike suurest palgast saaks abilistele rohkem näpistada. See on igaühele arusaadav matemaatika, millest ministeerium kahvlitorke vormiski.

Tegelikult oleks võinud juba kõrgemate riigiteenijate palkade seadust tehes arvestada, et rasketel aegadel riigiametnike palgatõusuks raha ei jagu, ning olla nõudmistega tagasihoidlik igal tasemel.
Tagantjärele kangutamised-torkamised ei jäta head muljet ühestki osalisest.