Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Taavi Minnik: Süüria õppetunnid: hübriidsõda on lõppemas hübriidkapitulatsiooniga (6)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Tomahawk raketi start.
Tomahawk raketi start. Foto: AFP / Scanpix

Ühendriikide raketilöök Bashar al-Assadi vägede pihta andis maailmale ja eelkõige liitlastele olulise sõnumi: lõppenud on Obama-ajastu väline isolatsioon, USA on naasmas maailmapolitseiniku rolli ning võtmas enda kanda uuesti rahvusvahelise julgeoleku ja rahvusvahelise õiguse garandi rolli. Ameerika on ühtlasi tagasi tulnud Lähis-Itta.

Tegemist oli õnnestunud käiguga ka sisepoliitikas, sest suure tõenäosusega kustutab see lõplikult süüdistused Donald Trumpi Venemaa-sidemete ja –sümpaatiate kohta ning ka vastav uurimine kodumaal vajub vaikselt ära. Idlibi provintsis toimunu on avanud Donald Trumpi inimliku näo, kuna kaadrid agoonias tolmusel maal piinlevatest ning juba surnud lastest raputasid teda silmnähtavalt ning Ameerika president näitas selles olukorras üles empaatiavõimet. See on kahtlemata halb uudis Trumpi-vastastele, kes üritanud teda kõikide vahenditega demoniseerida.

Süürias toimunu näitab ühtlasi, et Ameerika presidendil on kasutada kahe erakordselt pädeva ning professionaalse sõjamehe nõuanded ning neid ta ka kuulab: USA kaitseminister James Mattis ja rahvusliku julgeolekunõunik H.R. McMaster. Mõlemad on tuntud oma julguse ning otsustavuse poolest ja mõlemad on kahtlemata oma eriala vaieldamatud tipud.

See on ühtlasi tõenäoliselt Assadi režiimi lõpu algus, kuna esmakordselt Süüria kodusõja vältel on tekkinud reaalne vastasseis Ühendriikidega. Obama rääkis kuus aastat Assadi kõrvaldamise möödapääsmatusest, kuid ei olnud valmis selle nimel mitte midagi ette võtma.

Lähis-Ida kogemus on näidanud, et Venemaa sõjavägi on nõrk ja arg. Kui põrkutakse kellelegi, kes on võimeline andma tagasilööki, siis tõmmatakse tagasi.

USA raketirünnak ning viimaste kuude Iisraeli õhurünnakud on ühtlasi Kremli blufi lõpuks. Veel selle aasta jaanuaris ähvardas Vene kaitseministeerium õhutõrjekompleksidega S-300 ning S-400 Süüria taevast alla tõmmata kõik Assadi vägede vastu tegutsevad vaenulikud õhujõud, õhukaitsesüsteeme Süürias on nimetanud venelased Assadi suveräniteedi garantiiks.

Sellele bravuursele ähvardusele vaatamata piirdusid vene sõjaväelased vaatleja rolliga, kui märtsis ründasid Iisraeli lennukid korduvalt Hezbollah’ ning Assadi vägede positsioone, kes dislotseerusid kõrvuti vene vägedega. Üldse on Iisraeli õhujõud pannud viimase pooleteise aasta vältel toime üle 30 õhulöögi Assadi vägedele, millele Venemaalt pole mingit sõjalist vastust järgnenud, avaldatud on küll diplomaatilist protesti. Vaatleja rolli jäid vene sõjaväelased nüüd ka Ameerika raketirünnaku ajal.

Lähis-Ida kogemus on näidanud, et Venemaa sõjavägi on nõrk ja arg. Kui põrkutakse kellelegi, kes on võimeline andma tagasilööki, siis tõmmatakse tagasi. Venemaa on sõjalises mõttes kolmanda maailma riik, kes pole endiselt võimeline tõsiseks vastasseisuks läänega ning Venemaa enda juhtkond mõistab seda suurepäraselt.

Tagasi üles