Tegemist oli õnnestunud käiguga ka sisepoliitikas, sest suure tõenäosusega kustutab see lõplikult süüdistused Donald Trumpi Venemaa-sidemete ja –sümpaatiate kohta ning ka vastav uurimine kodumaal vajub vaikselt ära. Idlibi provintsis toimunu on avanud Donald Trumpi inimliku näo, kuna kaadrid agoonias tolmusel maal piinlevatest ning juba surnud lastest raputasid teda silmnähtavalt ning Ameerika president näitas selles olukorras üles empaatiavõimet. See on kahtlemata halb uudis Trumpi-vastastele, kes üritanud teda kõikide vahenditega demoniseerida.
Süürias toimunu näitab ühtlasi, et Ameerika presidendil on kasutada kahe erakordselt pädeva ning professionaalse sõjamehe nõuanded ning neid ta ka kuulab: USA kaitseminister James Mattis ja rahvusliku julgeolekunõunik H.R. McMaster. Mõlemad on tuntud oma julguse ning otsustavuse poolest ja mõlemad on kahtlemata oma eriala vaieldamatud tipud.
See on ühtlasi tõenäoliselt Assadi režiimi lõpu algus, kuna esmakordselt Süüria kodusõja vältel on tekkinud reaalne vastasseis Ühendriikidega. Obama rääkis kuus aastat Assadi kõrvaldamise möödapääsmatusest, kuid ei olnud valmis selle nimel mitte midagi ette võtma.
Lähis-Ida kogemus on näidanud, et Venemaa sõjavägi on nõrk ja arg. Kui põrkutakse kellelegi, kes on võimeline andma tagasilööki, siis tõmmatakse tagasi.
USA raketirünnak ning viimaste kuude Iisraeli õhurünnakud on ühtlasi Kremli blufi lõpuks. Veel selle aasta jaanuaris ähvardas Vene kaitseministeerium õhutõrjekompleksidega S-300 ning S-400 Süüria taevast alla tõmmata kõik Assadi vägede vastu tegutsevad vaenulikud õhujõud, õhukaitsesüsteeme Süürias on nimetanud venelased Assadi suveräniteedi garantiiks.