Galerii ja video: Aceh elab šariaadiseaduste raudses haardes

Indoneesia autonoomse Acehi provintsi pealinna Banda Acehi mošee ümber on kogunenud rahvamass, kes ootab tänaseid patuseid.

Kuigi Indoneesia usunorme peetakse Lähis-Ida omadega võrreldes palju pehmemaks, võib Sumatra saare põhjaosas asuvat Acehit nimetada kõige eesrindlikumate islamijärgijate kantsiks. Nimelt kehtivad sealsetele moslemitele šariaadiseadused, millest üleastumise korral on karistuseks avalik alandus. Peagi algav etendus on üks selline. Kuigi karistamise aega ja kohta ei teatata ette, on kohale tulnud hulk rahvast, nende seas meedia esindajad.

Mošee juurde keerab trellitatud vangibuss, sees kaheksa meest ja neli naist, teiste seas 29-aastane Fharid ja 23-aastane Zahara. Väidetavalt vahekorras olnud paarile pannakse süüks seda, et nad pole veel abielus. Mõlemale on määratud karistuseks 25 kepihoopi.

Kepihoobid võib ära teenida abieluväliste suhete, aga ka alkoholi tarbimise ja hasartmängude mängimise eest. Karmid islamiseadused kehtestati Acehis 2001. aastal Jakarta keskvalitsuse «kingitusena», et summutada ajalooliselt väga tõsiuskliku piikonna eraldumissoovi.

Avalik karistusaktsioon käib šariaadipolitsei taktikepi all, ürituse väga oluline osa on selle tseremoniaalsus. Esmalt saab sõna imaam, kes peab pika loitsu meenutava kõne, et pealtvaatajad õigesse meeleollu viia. Järgmisena astuvad üles šariaadiametnikud, kes loevad ette süüaluste nime, vanuse, soo, karistusmäära, põhjuse ja päritolukandi.

Selgub, et avalikku häbiposti pandud neli naist ja neli meest on paarid, kes on väidetavalt olnud abieluvälises suhtes, ülejäänud neli meest on siin hasartmängude mängimise eest. Esimeste üleastumine on seaduse silmis rängem, kepihoope tuleb 20–30. Mängurite karistuseks on kaheksa hoopi.

Paljusid pealtvaatajaid on ajendanud kohale tulema uudishimu: tahetakse teada, kes need inimesed on ja mida nad on teinud.

Kui ei meeldi, koli ära

Banda Acehis veedetud aja jooksul selgub, et mitte kõik ei kiida avalikku alandamist heaks.

«Mulle selline karistusmeetod ei meeldi,» ütleb Syiah Kuala ülikooli õigusteaduskonna õppejõud Nursiti, kelle sõnul mõjub see vaimselt väga raskelt just naistele.

Ka 21-aastane majandustudeng Wila märgib, et tema ei soovi sellist asja pealt näha ja pole seda ka teinud.

Samas ei väljendata avalikku vastuhakku. «Kui keegi ei nõustu šariaadiseadustega, siis siinsete imaamide seisukoht on, et nii ei saa olla moslem ja mittenõustuja peab Acehist lahkuma,» sõnab õppejõud.

Peagi talutatakse lavale esimene valgesse riietatud alandatav. Kepihoope hakkab jagama keskaegset timukat meenutav šariaadipolitsei ametnik, kandes maski, millesse on lõigatud vaid silmaaugud.

Järgmisena tuuakse häbiposti naine, vahetub ka «timukas», sest reeglite järgi jagavad meestele, kes peavad karistuse vastu võtma seistes, ihunuhtlust mehed ja nüpeldamise ajal põlvitada tohtivaid naisi naised.

Iga uue süüaluse lavale saabudes inimesed rõkatavad, justkui soovides, et järgmine hoop oleks tugevam. Kuna on 21. sajand, on enamikul pealtvaatajatest käes nutitelefon või kaamera, et sündmus üle teiste peade jäädvustada.

Murdehetk tuli tsunamiga

Siin kandis on avaliku piitsutamise eesmärk pigem häbistamine, mitte niivõrd füüsilise valu tekitamine. Veebruaris juhtus Banda Acehis siiski nii, et 27-aastane Herizal bin Yunus, kellele šariaadikohus oli abieluvälises vahekorras olemise pärast määranud 22 kepihoopi, minestas pärast kaheksandat lööki. Kui ta oli teadvusele tulnud, aeti ta uuesti püsti, et võtta vastu ka ülejäänud.

Šariaadiseaduste kehtestamisele Acehis aitasid kaasa 2004. aasta detsembris Sumatra põhjaosa tabanud maavärin ja sellele järgnenud tsunami. Terves Indoneesias hukkus seetõttu ligi 170 000 inimest. Pärast katastroofi rääkisid paljud usujuhid mošeesse palvetama tulnud inimestele, et õnnetus juhtus seetõttu, et nad pole olnud Allahile piisavalt kuulekad. Arvestades, et 98 protsenti Acehi elanikest on moslemid, jõudis see sõnum väga paljudeni. Teiseks andis võimaluse islamiseadusi karmistada provintsi- ja Jakarta keskvalitsuse pärast hiidlainet saavutatud rahulepe.

Patustajaid on avalikult piitsutatud seega alates 2005. aastast. Kindla regulaarsusega on neid korraldatud viimased kolm aastat, märgib õigusteadlane Nursiti, lisades, et kaugemates kohtades, näiteks Põhja-Sumatra provintsiga piirnevatel aladel ei tehta sellist asja siiani. «Avaliku piitsutamise korraldamine nõuab raha ja kui Acehi provintsivalitsus seda regioonidele ei anna, siis seal neid ka ei korraldata,» ütleb ta.

Šariaadiseadused peaksid kehtima vaid kohalikele moslemitele, aga kuna teiste uskude järgijaid on Acehis niivõrd vähe, peetakse ebamõistlikuks pidada samal ajal üleval teistki kohtusüsteemi. Nii said märtsis abieluvälise suhte eest oma kepihoobid kirja ka hiinlastest mees ja naine, kes olid budistid. Üks kepihoop on võrdne kuu ajaga vangis või kümne grammi kulla maksmisega. Kuna budistid ei tahtnud vangi minna ja kullas maksmine käis neile üle jõu, valisid nad piitsutamise.

Šariaadipolitsei küüdis

Šariaadiseaduste täitmist kontrollib tänavatel patrulliv šariaadipolitsei. See on üle tuhande ametnikuga omaette institutsioon harjumuspärase politsei kõrval. Nende ülesanne on tagada, et kohalikud elanikud käituvad kombekalt, st ei mängiks hasartmänge – mis siin tähendab enamasti kukevõitluste korraldamist, kus panustatakse raha –, ei oleks purjus ega petaks kaasat. Viimast on muidugi keeruline patrullides märgata, seega on siinkohal neile suureks abiks politseisse helistavad naabrid ja tuttavad, kes annavad selle kohta meelsasti vihjeid.

Banda Acehi šariaadipolitsei naispatrull. Foto: Liis Treimann

Šariaadipolitsei koosseisu kuuluvad eraldi nais- ja meespatrullid. Esimesed kammivad Banda Acehi tänavaid kaks korda päevas, hommikul ja päeval, meespatrullid kolm korda päevas, sest lisaks on vaja teha õhtune kontrolliring.

Naisüksusega kaasa sõites õnnestus ka meil näha, kuidas kardetud kombluspolitsei töö täpsemalt välja näeb. Selgub, et peamiselt seisneb see pargis või kohvikus üksteisele liiga lähedal istuvate või rolleril teineteise ümbert kinni hoidvate teismeliste poiste ja tüdrukute hirmutamises.

Patrullauto võtab suuna Ulee Lheue randa – šariaadipolitseinikud teavad, et just seal on välikohvikuid, kus Banda Acehi noortele meeldib koguneda ja mitte ainult kambakesi, vaid ka paarikaupa. Tuleb ainult veidi mööda rannapromenaadi sõita, kui märgatakse esimest rikkumist ja kõik kuus naispolitseinikku hüppavad autost välja.

Peatumise põhjuseks on rannakohvikus koos telefonist pilte vaadanud kahekümnendates eluaastates poiss ja tüdruk. Rikkumise registreerimiseks teeb üks šariaadipolitseinikest kõigepealt paarist selja tagant pildi. Teised laskuvad samal ajal mere äärde noorpaariga rääkima.

Šariaadipolitsei loeb noortele sõnad peale: vallalisel mehel ja naisel ei kõlba avalikus kohas kõrvu istuda. Foto: Liis Treimann

Algab elav dialoog.

«Mida te siin teete?»

«Midagi ei tee, kõik on okei.»

«Miks te nii lähestikku istute?»

«Me ei istunud.»

«Kas te olete abielus?»

«Ei ole.»

Siis näitab politsei paarile seljatagant jäädvustatud pilti. Tüdrukul hakkab häbi ja ta puhkeb nutma, poiss on ilmselgelt ärritunud ja vihane: ta tõukab ühte politseinikku, sest tema sõnul on olukord ebaaus, sest nad ei teinud midagi valesti. Sekkub söögikoha omanik, kellele šariaadipolitsei äkkvisiit samuti ei meeldi.

Lähestikku istumist kepihoopide saamise vääriliseks rikkumiseks siiski ei peeta, seda aga tingimusel, et paar ei hakka politseinikele vastu ja võtab süü omaks. Intsident lõppes vaid hoiatuse ja õpetuskõnega, et avalikus kohas ei tohi mees ja naine teineteisele lähestikku istuda, sest see on vastuolus nii siinsete kultuuri- kui ka usupõhimõtetega.

Väärtushinnangute kokkupõrge

Selliseid intsidente tuleb ühe vahetuse jooksul ette kolm. Lisaks jälgivad naispatrullid islami usule kohase riietumisstiili järgimist.

Meiega rääkinud 21-aastane tagasihoidlikkuse etalon Wila ütleb, et on šariaadipolitseilt noomituse saanud. Tüdruk oli nimelt ühel päeval sõbrannaga pargis jalutades kandnud politseiniku silmale liiga ümber teksaseid ja liiga lühikest T-särki ning vääris seega õigele teele juhatamist.

Kohalikel moslemitel pole liibuvate pükste või särgi kandmine lubatud, meestel on välistatud veel lühikesed püksid ja naistel peab olema pearätt ehk hijab.

Wila loomupärane alandlikkus tuli talle kasuks, sest sellega asi tookord piirduski. Kuna neiu vanematele on aga tema riietumisstiil vastuvõetav, ei olnud vahejuhtumist kodus rääkimine häbiasi.

Seda rõhutasid ka teised noored, et palju sõltub sellest, millised väärtushinnanguid kellegi perekonnas au sees peetakse.

Reedeti on naispatrullil lisaülesanne: tagada, et kõik Banda Acehi mehed käiksid mošees palvetamas. Kohustus on jäetud naiste kanda, sest reedese palvuse nõue kehtib vaid meestele. Niisiis sõidavad nad mööda linna ringi ja teevad peatuse, kui avastavad mõne palvuse ajal avatud kaupluse või söögikoha. Šariaadipolitseinike sõnul püüavad nad ka sel juhul inimesi lihtsalt nõustada, mitte ei suru neid jõuga reegleid järgima. Kui sama mees tabatakse palvuselt viilimas juba neljandat korda, järgneb ihunuhtlus. Ta saab karistuseks kolm kepihoopi või tuleb tal minna kuni kuueks kuuks vanglasse.

Ajakirjanikud reisisid Euroopa Komisjoni rahastatava projekti Media4Development raames koostöös MTÜga Mondo.