Katrin Rehemaa: õige arstiabi õigel ajal õigest kohast

Katrin Rehemaa. Foto: Toomas Huik

Üle kümne aasta oleme väsimatult korranud: selleks et patsiendid saaksid vajalikku ravi, tuleb rahastamist suurendada. Loodame, et seda nüüd ka tehakse, kirjutab Eesti Arstide Liidu peasekretär Katrin Rehemaa.

Kiirabi ja EMO on päris segi läinud – kui nendelt ka enam abi ei saa, kuhu me siis peame minema?! Nii võiks kokku võtta kiirabitöötajate ja erakorralise meditsiini arstide kaela langenud üldrahvaliku pahameele, sest nad julgesid välja öelda ammuse mure, et peavad lisaks vältimatu abi andmisele aina rohkem ülejäänud tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi auke täitma. Terviseminister valas õli tulle, kinnitades, et inimestel peab olema kindlus – kiirabi tuleb, kui kutsutakse. Mõistan, et tervisehäired, ka kerged, tekitavad ärevust ja muidugi peab haiguse või õnnetuse korral abi saama. Aga alati ei ole vaja kiirabi.

Meedikud ei võtnud seda teemat üles mitte sellepärast, et ei viitsi tööd teha. Meil on lihtsalt hirm, et mõnele elustamist või verejooksu sulgemist vajavale haigele jääb abi hiljaks, sest maakonna teise otsa oli vaja palavikurohtu viia. Erakorralise meditsiini osakonnad töötavad nagu konveierid, kuna patsiendid on meie alarahastatud tervishoiuga kohastunud. Nad teavad, et eriarsti juurde saab kuue kuu ja perearsti juurde kuue päeva pärast, EMOs aga peab halvemal juhul ootama kuus tundi. Ega me arstidena neid ei süüdistagi. Küsivad pilgud on suunatud sotsiaalministeeriumi ja riigijuhtide poole.

Küllap aitaks olukorda parandada seegi, kui üksikutel vanainimestel oleks tugiisikud, kui esmaabi oskused saaks kaasa juba põhikoolist, kui riigiametnikud selgitaksid rahvale, kuhu missuguste tervisehädaga tuleb pöörduda, kui oleks üks telefoninumber, millelt alati asjalikku nõu antakse.

Eelkõige aga peavad inimesed saama õiget arstiabi õigel ajal ja õigest kohast. Vesi voolab ülevalt alla, mitte vastupidi. Erakorralise meditsiini ja kiirabi koormus ei vähene, kui perearstiabi ja eriarstiabi ei vasta tegelikele vajadustele.

Haigekassa eelarves on puudu üle 70 miljoni euro, mistõttu aastas jääb rahastamata üle 200 000 patsiendi ravi. See tähendab sadu tuhandeid inimesi arsti vastuvõtu järjekorras, kümneid tuhandeid haiglaravile pääsemist ootavaid patsiente, tuhandeid aasta lõpus rahapuuduse tõttu edasi lükatud operatsioone. Ja see tähendab ka üha rohkem erakorralist abi vajavaid või seda kättesaamatule plaanilisele ravile eelistavaid inimesi.

Kirjutasime koos ministri ja haigekassaga alla ühistele eesmärkidele, et arstiabi kättesaadavust hakatakse järkjärgult parandama ja aastaks 2020 rahastab haigekassa patsientidele vajalikku ravi täies mahus ning hinnad katavad raviasutuste tegelikud kulud. Kuid kriis ei ole kaugeltki lahendatud. See kõik jääb ainult ilusateks sõnadeks paberil, kui nende eesmärkide täitmiseks ei ole raha. Meie tervishoiusüsteem püsib pidevalt Euroopa efektiivseimate tipus ja töötab juba ammu «kütuseaurude peal». Mitmekümnemiljonilist auku korraldusliku peenhäälestusega kinni toppida ei õnnestu.

Üle kümne aasta oleme kodu- ja välismaiste tervishoiuekspertide uuringutele viidates väsimatult korranud: selleks et patsiendid saaksid vajalikku ravi, tuleb rahastamist suurendada. Mõni nädal tagasi kuulsime ministrilt, et valitsus on teinud revolutsioonilise otsuse … tervishoidu on raha juurde vaja!

Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovskil on päris hea plaan hakata riigieelarvest maksma mittetöötavate pensionäride ravikindlustuse eest. Sedamööda, kuidas eakate inimeste hulk kasvab ja pension tõuseb, suureneb ka raviks kasutatav summa. Seni pole see ettepanek eelkõige rahandusminister Sven Sesteri paindumatu vastuseisu tõttu läbi läinud. Näib, et IRLi ministritel on endiselt au sees eelmisest valitsusest kaasa võetud loosung: enne rikkaks, siis terveks.

Tervishoiurahvale on kinnitatud, et valitsus teeb hiljemalt 10.–11. aprillil rahastamise suurendamise otsused ja nende alusel planeeritakse riigi eelarvestrateegias lisaraha aastateks 2018–2021. Lubadusi on patsientidele ja arstidele antud palju. Oleme mõõdukalt optimistlikud, kuid ettevaatlikud. Aprilli lõpuks peavad plaanid lukus olema, siis selgub, kas ravitöö saab rahulikult jätkuda.