Tiia-Liis Jürgenson

FOTO: Erakogu

Noorsoopoliitikat tuleb parema tulemuse nimel täiustada, kirjutab Nõmme linnaosavanem Tiia-Liis Jürgenson (KE).

Eestis on umbkaudu 30 000 noort, kes ei õpi ega tööta. See on terve linnatäis töökäsi ja ajusid, mis ei leia endale rakendust. Samas kurdavad ettevõtjad kvalifitseeritud töökäte nappuse üle ning on rida erialasid, kuhu töötajate saamiseks nähakse ainsa lahendusena sisserände suurendamist ja töölubade väljastuskorra lihtsustamist. Kuid ehk tasuks enne migratsioonipumpade käivitamist arutleda hoopis selle üle, kuidas need 30 000 noort inimest oma riigi heaks tööle panna.

Palgavaesus ei ahvatle

Aktiivsest elust tõrjutud noorte puhul on tööst loobumise üheks argumendiks tööandjate pakutavad madalad palgad. Selles on noortel õigus. Eestis püütakse jätkuvalt hoida tööjõukulusid võimalikult madalal, esitledes seda konkurentsieelisena. Õnneks on madalate palkade aeg siiski taandumas ning mõnel puhul pakutakse juba täiesti konkurentsivõimelist tasu.

Palgataseme tõusus pole midagi erakordset ja ettevõtlust pärssivat, pigem kiirendab see tööviljakuse kasvu ja sunnib enam tähelepanu pöörama teadusmahukale tootmisele, mis ongi Eesti suguse väikeriigi tulevik. Kui kaovad palgavaesust tootvad töökohad, tekib noortel suurem motivatsioon rakendust leida.

Kutseharidus peab vastama tööturu nõudmistele

Eestis on head haridust pakkuvad kutsekoolid, ent sageli ei õpetata neis ameteid, mille järele on tööturul suur nõudmine. Kui juba aastaid kurdetakse näiteks heade keevitajate nappust ja selle eriala töölisi tuuakse riiki sisse, on kutsehariduse koordineerimisel midagi viltu.

Sidet ettevõtete ja ametiõppe vahel tuleb tihendada ja õppekavad muuta niivõrd paindlikuks, et võimaldavad tööturul toimuvatele muutustele kiirelt reageerida. Kui koolid pakuksid õpet defitsiitsetel erialadel, suureneks ka noorte huvi kutsehariduse vastu ja tööst kõrvalehoidvate noorte seast pöörduks paljud tagasi normaalsesse ellu.

Tarvis on parandada ka ametiõppe võimalusi tutvustavat teavitustööd. SA Innove, mis on võtnud endale kutseõppe populariseerimise tänuväärt ülesande, peaks välja töötama metoodika, kuidas jõuda just nende 30 tuhande tõrjutuni.

Positiivse eluhoiaku loomine

Noored on emotsionaalsed ja vastuvõtlikud. Paljus sõltuvad nende tõekspidamised kaaslastest ja nende arvamustest. Kui satutakse seltskonda, kus tööd ja õppimist ei väärtustata, hakkab noor inimene arvama, et vanemate kulul elamine või kahtlasel teel elatusvahendite hankimine, ongi õige. Kambavaimust kantud üleolev suhtumine võib aga viia seadusega pahuksisse.

Just seepärast on oluline muuta omavalitsustes noortekeskuste töö veelgi eesmärgipärasemaks. Noored, kellele pakutakse huvitavat tegevust ning sportimisvõimalusi ja kes on toetatud positiivse ellusuhtumisega eakaaslaste poolt, oskavad väärtushinnangutes orienteeruda ning tulevad eluga paremini toime.

Tallinna linnaosades on hea kogemus töös tänavalaste ja riskigruppidesse kuuluvate noortega. Tänu omavalitsuste käivitatud noorsootöö programmidele, on kümned käitumisraskustega noored ühiskonnaga rahu teinud. Noortekeskuste potentsiaali võiks kasutada ka tõrjutud noortele nõustamise ning toe pakkumiseks. Keskuste laiendamiseks ning pädeva personali juurdepalkamiseks võiks noortekeskused saada abi riigilt, sest seistakse ju ühise asja eest.

Keskustest positiivse hoiaku saanud noored suudavad paremini orienteeruda muutuval tööturul, hinnata palga ning karjäärivõimalusi ning lõppkokkuvõttes leida ootustele vastava töö.

Karistused ei kasvata

Lapse füüsiline karistamine on ammu hukka mõistetud, samas peame normaalseks, kui õiguskaitseorganid kohaldavad seaduse vastu eksinud noorte suhtes põhjendamatult rangeid karistusi. Vabaduskaotuslikud karistused peaksid noorte puhul jääma siiski erandlikuks ning senisest enam tähelepanu tuleks pöörata just ennetustööle ning nõustamisele.

Muidugi peavad noorte poolt sooritatud rasked isikuvastased kuriteod saama õiglase karistuse, ent ka siis tuleb reaalse vabaduskaotusega karistatud noor allutada süsteemsele tugi- ja õppeprotsessile, et ta vabanedes ei satuks tõrjutusse ning ei täiendaks elus oma kohta mitte leidnud noorte ridu. Võimalusel tuleks aga reaalsed karistused asendada ühiskondlikult kasuliku töö ja kohustusliku tugiprogrammiga kogenud juhendaja valve all.

Eesti politseid on viimasel ajal räsinud koondamiste laine ning see on mõjunud ka noorsoopolitsei võimekusele. On viimane aeg politseis noortele suunatud ennetustöö tegijate arvu tõsta ning tagada selleks vajalikud vahendid. Politsei ei pea ootama, kuni tuleb eksinud noort karistada, vaid tegema kõik selleks, et noored seaduserikkumisteni ei jõuakski.

Peame oma noori hoidma

30 000 mitte õppivat ja töötut noort on meie väikese riigi jaoks liialt suur heitunute armee. Iga inimene on väärtus, mille eest seista, sest meid on Eestis lihtsalt nii vähe. Meie riigi tulevik sõltub sellest, kui palju suudame ja tahame noortesse panustada ning millisel määral suudame neid motiveerida end arendama ning eluks vajalikke teadmisi omandama.

On selge, et noorsoopoliitikat parema tulemuse nimel tuleb täiustada. Peame rohkem kuulama noori endid ja neid usaldama. Peame jõudma selleni, et kolmekümnetuhandeline kadunud noorte armee leiaks tagasitee aktiivse elu juurde.