Juhtkiri: valitsusel meri põlvini

Foto: Dado Ruvic / Reuters / Scanpix

Valitsus plaanib oma ametiajaks Eestile üle jõu elamist ja loomulikult jääb tasakaalus eelarve poole püüdlemine sellele valitsusele, kes astub ametisse järgmiste riigikogu valimiste järel. Pressiesitlusel nimetati seda muidugi kaunikõlaliselt riigikogule riigi rahanduse kohta pikema vaate andmiseks.

On piinlik, et vaatamata kasvavale maksutulule ning isegi uute maksude kehtestamisele ei suuda valitsuskoalitsioon hakkama saada sellega, mida maksumaksjate töökad käed neile kokku kannavad. Kui valitsus saab oma tahtmist, kulutatakse ära eelneva kolme-nelja aastaga kogunenud puhver, mida Eesti vajaks tegelikult ka järgneval kümnendil.

Loomulikult ei ole laenamine igal ajal ja igal juhul saatanast. Kriiside ajal mõistlikul moel reservide kulutamine või ka laenamine on kindlasti üks tööriistadest, mis valitsused saavad kasutada. Mõista võiks ka seda, kui valitsus räägiks tasakaalust oma eeldatava ametiaja jooksul. Praegune plaan on aga oma ametiajal miljardäritütre uljusega kulutada ja vaadaku siis juba järgmised valitsused, kuidas hakkama saavad.

Eesti ei ole praegu kriisis, mis õigustaks riigi raha juurde pumpamist majandusse. Euroopa Liidus ja 19 eurot kasutavas riigis on inflatsioon kasvanud optimaalseks peetava tasemeni, tööpuudus on järjepanu vähenenud ning majanduste kasvuväljavaated on head. See tähendab häid kasvulootusi ka Eesti eksportööridele. Riigil pole sellises olukorras põhjust hakata oma rahaga konkureerima tööjõu pärast, mida suudab rakendada erasektor.

Teiseks tähendab inflatsiooni kasv euroalal seda, et hakatakse tõstma laenuraha hinda. Ilusana näivad plaanid ja investeeringud ei pruugi järgnevatel aastatel üldse nii toredad näida, kui tuleb hakata tasuma üha kasvavaid intresse. Intresside võrra väheneb riigi jõud teha investeeringuid järgnevatel aastatel. Loomulikult ei ole nii, et ehitame kolme aastaga Eesti valmis ja siis investeeringuvajadus kaob.

Tuleb ka aru saada, et rahvastiku vananemine toob kaasa surve sotsiaalkassadele ja muudelegi riigi kulutustele. Loomulikult on Eesti suur eesmärk kasvatada sündimust. See aga ei muuda rahvastikuprognooside järgi asjaolu, et tööealiste ja ülalpeetavate suhe muutub nii, et peagi tuleb igal tööinimesel teenida elatist veel ühele kaasmaalasele. Puhvreid on vaja suurte sotsiaalsete reformide rahastamiseks ja võimalike kriiside üleelamiseks.

Valitsusel tuleks siiski oma plaanid kriitiliselt üle vaadata ja teha valikuid, mõeldes Eesti pikaajalistele huvidele, mitte ainult eelseisvatele (kohalikele) valimistele.

Kindlasti on tore valitseda tundega, et kõiki pähe tulevaid asju saab teha, kuna alati võib laenu juurde võtta. Suures plaanis on raske nimetada seda millekski muuks kui meri-põlvini-poliitikaks.