Sigrid Kõiv: kevad Ida-Euroopas

Sigrid Kõiv Foto: Mihkel Maripuu

Mõne päeva eest üritas üks saatkond lehte suruda ajakirjanduslikus mõttes väärtuseta materjali. Surve läks nii suureks, et pidime isekeskis küsima: «Kas need inimesed arvavad, et siin on mingi Ida-Euroopa?»

Aga esimese sooja kevadpäevaga tuleb tegelikkus meelde: siin on Ida-Euroopa. Sest on raske ette kujutada, et Helsingis, kus kannatatakse samasuguse lumehulga ja sama suure kevadise sula all, tuleks trammipeatusesse pääsemiseks minna kõnniteelt haljas­alale, siis ületada sõidutee selleks mitte ette nähtud kohas, kõndida mõni meeter teisel pool teed ja teha samasugune haak tagasi. Seda kõike selleks, et mitte veest läbi kahlata.

Ent alanduse osaliseks võib saada ka tänavat selleks ette nähtud kohas ületades. Sest sebra ees laiutab selline lomp, et selle ületamisel tuleb hoovõtuks mõned sammud taganeda ja siis üle lombi hüpata, maandudes sõiduteel.

Justkui idaeuroopalikkuse illustratsioonina lasi näiteks Viru keskus päevade kaupa oma Tammsaare pargi poolse sissekäigu ees laiutada mitte enam lombil, vaid lausa tiigil. Tõenäoliselt seepärast, et see pole vist otseselt nende territoorium, kuigi seda teejuppi kasutavad ainult nende kliendid. Kahele poole tiigi kallastele ilmusid isetekkelised teerajad. Ilmselt hakkas Viru keskuse juhtkonnal siiski piinlik. Igatahes on see tiik ja teerajad nüüdseks siledaks lükatud.

Kõik need näited on Tallinna südalinnast või sellega piirnevatest piirkondadest. Mis toimub mujal linnas – sellest ei taha ma mõeldagi.

Ma ei saa öelda ühtegi halba sõna autojuhtide kohta. Jalakäijat ukerdamas märgates võtab enamik neist ettevaatlikult hoo maha. Osalt sellepärast, et õnnetut teelist mitte täis pritsida, osalt sellepärast, et ega nemad ka ei tea, milliseid trikke ma loikude ja libeduse vältimiseks plaanin. Mõistan inimesi, kes hoolimata ummikuist ja parkimisprobleemidest Tallinnas ikkagi autoga liigelda eelistavad – ühistranspordini jõudmine on suure tõenäosusega märg ja luid murdev ettevõtmine.

Muidugi, alati võib kummikuid kanda. Kuid siiski on üsna paradoksaalne, et meil on nutitelefonid taskus, deklareerime tulusid internetis, unistame elektriautodest ja neljarajalisest Tallinna-Tartu maanteest, kuid tänavad on ikka samasugused nagu kümnenda viisaastaku lõpus. Inimene võib saada uue kopsu, kuid mitte kuiva jalaga üle tee.

Minu pahameelest kuuldes küsis töökaaslane: «Mida sa siis tahad? Et Keskerakond oleks kaotanud valimistel veel rohkem kohti?» Ent miks ei peaks riigi esinduskogus kaotama kohti erakond, kes ei suuda linnatänavate korrashoidugi organiseerida?