:format(webp)/nginx/o/2016/09/20/5862477t1h5c7f.jpg)
Venemaa noorus mõistab, et riigiametnike ja oligarhide lapsed ei ole pälvinud ametikohti suuremate riigi- ja eraettevõtete juhtkonnas mitte oma mõistuse ja andekuse, vaid lihtsalt «kaalukate» vanemate tõttu, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.
26. märtsil toimusid Venemaal meeleavaldused korruptsiooni vastu, mille oli organiseerinud tuntud opositsioonipoliitik Aleksei Navalnõi. Nende sündmuste taustaks oli film «Ta ei ole teile mingi Dimon», milles korruptsioonivastase võitluse fond tõi avalikkuse ette andmed Venemaa peaministri Dmitri Medvedevi ebaseadusliku varanduse kohta.
Paljudes Venemaa linnades keeldusid võimud meeleavalduse korraldamiseks luba andmast. Kõige dramaatilisemaks kujunes olukord Moskvas. Algul ei suvatsenud linnavalitsus isegi mitte vastata avaldusele korraldada korruptsioonivastane meeleavaldus Tveri tänaval. Hiljem paluti organisaatoritele välja võimalus korraldada meeleavaldus kaugel äärelinnas.
Siiski tuli võimude vastuseisust hoolimata 26. märtsil 60 Venemaa linna tänavaile inimesi protestima maad halvava korruptsiooni vastu. See oli suur allumatuse ilming, mille järel otse loomulikult karistati neid, kes olid julgenud astuda oma «vanemate» – «issi» Putini ja «emme» Rahvuskaardi – tahte vastu.
Sündmuste eel arutati ühismeedias agaralt sedagi võimalust, et Navalnõi organiseeritud protesti juhitakse tegelikult hoopis Kremlist ja selle abil püütakse suunata rahva rahulolematust kindlas suunas.
Kuid Putini, kes võrdles Moskva miitingut Kiievi Maidani protestimeeleavaldustega, ja tema režiimi äge reageerimine näitas, et võimud tõepoolest pelgavad rahvarahutusi. Seda tunnistab ka peamiste ülevenemaaliste telekanalite täielik vaikimine toimunust: Pervõi, Rossija ja NTV ei rääkinud ega näidanud kogu riigis toimunud meeleavaldustest mitte midagi. Mitte midagi! See annab ilmselgelt tunnistust kõikehõlmavast hirmust ja viib mõtted filmile «Elm Streeti luupainaja».
:format(webp)/nginx/o/2017/04/05/6522351t1h7b2b.jpg)
Venemaa võimud nähtavasti usuvad, et iga ohuga on võimalik toime tulla, kui sellest avalikult mitte rääkida: kui ennast veenda, et Freddy Kruegerit (tegelane «Elm Streeti luupainajas») ei ole olemas, siis ta kaobki ära. Ent sellised hirmuga võitlemise viisid, mis sobivad kinolinale, tegelikus elus hästi ei toimi. Rahulolematu rahvas ei kavatsegi kuhugi kaduda, isegi kui Venemaa televisioon temast sõnakestki ei räägi. Veel vähem kaovad kuhugi probleemid, mis sundisid inimesi tänavale tulema.
Kõige suurema vapustuse tekitasid Venemaa võimudele aga noored, kes moodustasid lõviosa protestijatest kõigis linnades Južno-Sahhalinskist Peterburini. Seda ei osatud ette näha ja seepärast oli see ka täiesti ootamatu.
Põlvkond, kes oli sündinud Putini ajal, üles kasvanud Putini ajal ning saanud hariduse, mida iseloomustas ustavuse kujundamine Putini suhtes, tuli nüüd äkitsi tänavale ja nõudis Putinilt vastust maal valitsevale korruptsiooni ja vaesuse probleemile.
Minu kodulinn Tomsk sai kuulsaks sellega, et seal osales protestimiitingul viienda klassi õpilane, kes pöördus teiste osalejate poole kõnega ja nõudis, et võimud peaksid kinni Venemaa põhiseadusest.
Kohkunud ametnike reaktsiooni võis kergesti ette näha: kogu pedagoogiline jõud paisati noore põlvkonna ajude töötlemise peale. Taas paistis silma mu kodulinn Tomsk: ühismeediasse jõudsid videod õppetundide ja loengutega, milles õpetajad ja õppejõud kritiseerisid kogu hingest õppureid Navalnõi meeleavaldustel osalemise eest.
Teises vene klassikalises gümnaasiumis süüdistas ajalooõpetaja oma õpilasi liberaalfašismis, nimetas neid reeturiteks ja äraandjateks. Poliitilise sisuga loengu võttis videosse õpilane Sergei.
Tema väitel sõnas õpetaja, et Navalnõi tahab korraldada Venemaal samasuguse Maidani nagu Ukrainas ning kavatseb laste abiga läbi viia revolutsiooni. Putin aga püüab maad päästa, kõige muu hulgas ka selliste laste eest. Õpetaja tegi teatavaks, et Navalnõi tahab võimule tulla ja kasutab selleks ära kooliõpilasi, kes oma «debiilsuse ja nürimeelsuse» tõttu ei suuda mõista tõsiseid asju, millest neile koolis kõneldakse. Pedagoog väljendas arvamust, et liberalism on sama, mis fašism. Miitingule läinud inimesed olid fašistid. Õpetaja jagas kaua õpilastele tarkuseteri:
«Teie, kes te käisite miitingul, olete anglosakside holopid. Te aitate kehtestada nende fašismi globaalsel tasandil, tahate kehtestada anglosakside võimu kogu maakeral. Ja aitate kaasa oma maa peamise rahva hävitamisele. Te olete äraandjad. Reeturid. Te olete liberaalfašistid. Saate aru, miks? Navalnõi kõigutab kogu presidendi administratsiooni. Paljud inimesed mõtlevad samamoodi nagu mina. Paljud. Härrased liberaalid, teiega on lõpp. Liberalismi krahh ei ole saabunud mitte ainult meie maal, see on jõudnud imperialismi tsitadelli. Euroopat ootab ees hukk.»
/nginx/o/2017/04/06/6523471t1h6616.jpg)
Tomski riikliku ülikooli õppejõud Nikolai Piktšurov sõitles tudengeid, kes olid käinud 26. märtsi protestimeeleavaldusel.
Õppejõud: «Sain teada, et mõned teist võtsid pühapäeval osa ühest kahtlasest ettevõtmisest. Ma ei mõista, millise korruptsiooniga te võitlete? Milleks? KGB kindralleitnant Šebaršin on öelnud: «Kui riigis ei ole korruptsiooni, siis järelikult ei ole seda riiki kellelegi vaja.»»
Edasi järgnes õige huvitav dialoog.
Tudeng: «See tähendab siis, et teile meeldib, kui teilt varastatakse?»
Õppejõud: «Varastatakse kõikjal.»
Tudeng: «Aga see on ebanormaalne.»
Õppejõud: «Kord tahtnud Peeter Esimene kellegi varguse pärast istuma panna. Aga peaprokurör ütles talle: «Isand, kes sulle niimoodi alles jäävad, me ju kõik varastame.» Nii et suhtuge sellesse rahulikumalt.»
Peterburi elektrotehnikaülikoolis rääkis infojulgeoleku õppejõud Renat Haliullin esmakursuslastele, et Navalnõi saab raha Washingtonist. Ta lisas, et meeleavaldusel osalemise eest tuleks vangi panna. Üliõpilased kaebasid õppejõu käitumise peale rektoraati, ülikooli juhtkond aga vastas, et kõigil on õigus oma seisukoht välja öelda ja õppejõu sõnades ei leitud midagi sobimatut. Samal ajal lasti üks Krasnojarski Siberi föderaalse ülikooli õppejõud lahti selle eest, et ta näitas tudengitele Navalnõi filmi «Ta ei ole teile mingi Dimon».
Pärast meeleavaldusi Rostovi oblastis, Brjanskis, Moskvas ja veel paljudes Venemaa linnades sattusid noored koolides ja ülikoolides pedagoogide tõsise poliitilise surve alla. Pedagoogide põhiteemad olid järgmised. Putin on Venemaa õnnistus, liberaalid peamine häda. Lääs Euroopa ja USA kujul tahab Venemaa orjastada, mistõttu rahvas peab koonduma võimude ümber ja kaitsma maad. Korruptsioonivastastel meeleavaldustel osalenud õppurite vanemaid kutsutakse vestlusele politseis, kus neid hoiatatakse kriminaalvastutuse eest laste tõttu, kes rikkusid massiüritusel osalemisega seadust.
/nginx/o/2017/04/06/6523475t1h6546.jpg)
Venemaa võimusüsteem vibreeris ja hakkas liikuma. Kõik maskid on langenud: kui varem matkis Kreml demokraatiat, siis nüüd ütlevad võimud sellest demonstratiivselt lahti ning hakkavad avalikult kasutama kõiki vahendeid teisitimõtlemise mahasurumiseks. Põhjuse selleks andis just 26. märtsil tänavale tulnud Venemaa noorsugu.
Siiski tekib küsimus: miks lapsed ja teismelised, kes on harjunud eluga internetis ja arvutimängude maailmas, lõid ühtäkki lahku virtuaalsest maailmast ja pöördusid reaalse maailma poole, hirmutades sellega surmani ära võimud?
Usun, et Venemaa noorsugu tuli tänavale just seepärast, et nad ei tunne hirmu. Internetimaailm, kus valitsevad oma seadused, mõjutab tõsiselt psüühikat ja muudab inimese teadvust. Lapsed, kes võitlevad tundide kaupa laserrelvade abil tulnukatest koletiste ja zombidega, ei pelga elavaid kumminuiaga politseinikke.
Internetinoorte kiirele politiseerumisele pani aluse Navalnõi film, mis oli loodud parimate internetimängude vaimus. Selgelt eristuv visuaalne pale, arvutigraafika külluslik kasutamine, klippide monteerimine, droonide abil saavutatud rakursside vaheldamine: kõik see asetab filmi «Ta ei ole teile mingi Dimon» ühte ritta klassikaliste virtuaalmängudega.
Seda filmi on internetis vaadatud juba üle 16 miljoni korra, mis on Venemaal sellist laadi kinotoodangu puhul rekord. Navalnõist kui menuki kangelasest sai noortele omamoodi ebajumal. Noored jäid Navalnõid uskuma.
/nginx/o/2017/04/05/6522423t1he8f1.jpg)
Venemaa isad, emad, vanaemad ja vanaisad teavad korruptsioonist paljutki, aga neile on korruptsioon lihtsalt traditsioon. See kujutab endast võimude küll laialdast arutamist leidvat, aga mitte hukka mõistetavat käitumist.
Venemaa noorele põlvkonnale on korruptsioon aga kosmilise tähendusega kurjus, mis ähvardab kogu maakera zombi-korruptantide sissetungiga. «Nende vastu tuleb astuda seaduste laserrelvaga,» kõlab internetis üles kasvanud laste kreedo.
Kuid selles käitumises on veel üks oluline tahk, sedakorda igati maine ja mõistuspärane. Venemaa majanduse probleemid, riigi kasvav isoleeritus maailmas, tsensuuri tugevnemine internetis on tabanud Venemaa noori ebameeldiva üllatusena.
Venemaa noorsugu saab aru, et praegused võimud röövivad neilt tuleviku. Venemaa noorus mõistab, et riigiametnike ja oligarhide lapsed ei ole pälvinud ametikohti suuremate riigi- ja eraettevõtete juhtkonnas mitte oma mõistuse ja andekuse, vaid lihtsalt «kaalukate» vanemate tõttu.
See omakorda tähendab, et sotsiaalne mobiilsus on Venemaal tõsiselt rikutud. Kui sinu isa ei ole oligarh ega kõrgem riigiametnik, siis pole sul õieti võimalustki karjääri teha. Noored ei oska veel niimoodi valetada nagu täiskasvanud. Seepärast tulidki noored tänavale, et paisata võimudele tõde näkku.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.
:format(webp)/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)