Siiri Sisask: Marko, Sinult ju ootame kaitset Eesti loodusele!

Laulja Siiri Sisask Foto: Tairo Lutter / SL Õhtuleht

Keskkonnaminister Marko Pomerantsilt (IRL) oma küsimustele vastuse saanud laulja ja muusik Siiri Sisask lahkab oma kirjatükis mõningaid metsateemat puudutavaid murepunkte.

Marko, suur tänu Sulle vastuse eest minu mitmele mureküsimusele. Siiski jäi mõni koht minu jaoks lahtiseks – ma ikka ei taha Sulle veel rahu anda.

Kirjutad, et linnurahu on viimaste aegade ilming ja midagi uut eesti mõtlemiskultuuris. Kuid see ei ole nii. See on vana tava, mille järgi on ka meie esiisad ammust aega talitanud. Samal kombel võiksid minu arust toimida ka tänapäeva inimesed, kes on selle tava kas unustanud või ei taipa ise omaenda tarkusest olla viisakad metsa ja muu elava looduse vastu. Metsarahu kui aeg pole mõeldud ju üksnes lindudele, vaid ka oravatele ja teistele loomadele, seetõttu tuleks see täpselt määratleda ja seaduseks kinnitada. Et oleks tõesti üheselt mõistetav: pesitsusajal ei oleks enam kellelgi harvesteriga metsa asja. Siiralt, Marko, pane selle seaduse vastuvõtmiseks vanker veerema.

Teine mure, millest ma oma eelmises kirjas ei kirjutanud, aga mis on samuti oluline, on see, et erametsaomanikud ei ole küllaldaselt kohustatud uut metsa istutama, jättes lageraietele metsa taastumiseks püsti seemikpuid. Aga tegelikkuses juhtubki tihti just nii, et need üksikudki puud metsa kadumisel lükkab tuul ümber... Nagu on ka meie küla ühel lageraie langul selgesti näha. Usun, ja on mõistuspärane, et see ei ole ainult siinse ühe langu probleem. Ka see võiks siiski olla erametsa omanikele seaduseks, et neil tuleb istutamisega põhjalikumalt tegelema hakata!

Ja kolmandaks vajakajäämiseks seaduses ikkagi oleks see, et üldkasutatavad erateed oleksid metsaraijujatele kohustuseks tööjärgselt heasse korda seada. Et ka see seaduses selgesti kajastuks. Praegu on nii, et eratee omanik võib sisuliselt oma teega teha, mida tahab ja pähe tuleb. Aga meie küla puhul, toon näite, on lugu nii, et tekibki küsimus, kuis sai keegi üldse 90ndatel kaht küla ühendavat üldkasutatavat teed, mille äärde jäävad kolm kinnistut eramutega, omale erastada?

Olen mõelnud uurida ja teada saada, kas meie küla puhul selline kunagine otsus üldse õiguspärane on. Sest see on kohutav, kuidas siin juba aastaid armuta teid ratsitakse. Ja meie ei ole ainsad oma näitega. Inimesi, kelle kodupaigad kellegi erateega ühendatud on, on palju ja näiteid võib tuua ebainimlikust kohtlemisest hulgaliselt. Oleks tarvis, et riik kaitseks ka neid, kes on sunnitud «naabri armust» elama.

Ja üks mure veel, Marko... Väga paljud inimesed ei soovi seda kavandatavat ulmetsehhi Emajõe äärde. Sest kardame, et siis hakkavad Eesti metsad veel kiiremini kaduma. Ja sellega me tõesti nõus ei ole.  Saan hästi aru, et riigieelarves on augud, aga et metsaga neid katma suundume... Minu arust võiks neid auke katta Utah' kasumist (kahjuks veel olematust) või siis ka Estonain Airi Taskilale makstud ulmepalgaga, mida võiks põhja laskmise eest temalt ja temataolistelt tagasi nõuda. Sest riik ei tohiks rahaga mõtlematult tuulutada, küllap jätkukski siis enam meil ka säästusid, et sedavõrd murelikke auke eelarvesse ei tekiksi. Sest kas Eesti mets peab olema meie kaheprotsendilise kaitsekulutuste katteks? Kes kaitseb metsa, loodust? Kõige kõrgemal kohal riigis, Sina, Marko.

Selleks oletegi riigikogus ja valitsuses targad inimesed, et välja mõelda, kuidas päästa Eesti maa ja inimesed rüüstamisest. Nii- ja naapidi. Sa oled keskkonnaminister, ja tean ka, et oled loodusinimene ja hoolid keskkonnast. See, mida Sina teed, ja riigikogu saadik oma vabades otsustes, on väga tähtis. Et meil säiliks loodus, et meie lastel oleks Eestis tore elada...