Šariaadist, häbist ja naiseks olemisest

Nanda Mariska Foto: Liis Treimann

Kohtusime Indoneesias Banda Acehis 26-aastase Nanda Mariskaga, et arutada, kuidas on elada noore naisena linnas, kus kehtivad šariaadiseadused.

- Nõue, et mosleminaised kannaksid pearätti, tekitab praegu Euroopas väga palju poleemikat. Mida tähendab pearäti kandmise kohustus teile kui haritud islaminaisele?

Esimest korda kandsin hidžaabi kümneaastaselt, sest koolis nõuti. Nüüd ütleksin, et hidžaabi kandes tunnen end enesekindlamalt, sest sellega kaitsen ma nii oma vaimu kui ka keha. Minu jaoks on see minu enda võetud kohustus ja mugavuse küsimus, aga muidugi ka soov järgida koraani ja islamiusu nõudeid.

- Banda Acehis piitsutatakse šariaadiseadusi rikkunud inimesi regulaarselt avalikult. Kuidas te seda iseendale põhjendanud olete, et miks seda vaja on?

See on keeruline küsimus. Indoneesias on palju inimesi abieluvälistes suhetes või mängib hasartmänge, islamiseaduste järgi on see aga keelatud. See aga ei tähenda, et islam ei väärtustaks inimõigusi.

Avaliku piitsutamise loogika on see, et seadustest üleastujaid häbistada. Samuti on sellel ennetav eesmärk, hoiatus teistele, et mis juhtub, kui nad ise peaksid samasuguse vea tegema.

-Minu peas on skaala ühes otsas kohad, kus austatakse inimõigusi, ja teises kohad, kus kehtivad šariaadiseadused. Kas see ei tekita vahel teie enda sees konflikti?

Kui ma tean, et täna toimub mõnes Acehi mošees avalik piitsutamine, siis mina seda vaatama minna ei taha, sest ma tean, kuidas see piitsutatute elu mõjutama hakkab. See on traumeeriv. Nii et mina seda ei aktsepteeri.

Inimesed, keda on sel viisil karistatud, ei julge üldjuhul pärast enam teistega suhelda ega majast välja minna. Ja see ei puuduta üksnes piitsutatud inimest, vaid kogu tema perekonda ja kohta, kust ta pärit on – häbi langeb ka nende peale. Suurim karistus Acehis ongi häbi.

- Palun seletage natuke pikemalt lahti, mida häbi siinsete inimeste jaoks tähendab?

Acehi piirkonnale on omane väga tugev ühiskondlik kontroll, mis tähendab hulgaliselt kirja panemata seadusi, mida tuleb järgida.

Näiteks kui jääksin pärast kella kümmet õhtul välja, siis on täiesti võimalik, et kui keegi tuttav näeb mind, helistab ta mu vanematele, et miks tütar nii hilja õhtul väljas on. Sellega teeksin oma perele häbi. Et sellisesse olukorda mitte sattuda, on lihtsam enne kümmet kodus olla.

Ma käin tihti õhtuti väljas, sest minu vanemad aktsepteerivad seda. Aga kella kümneks õhtul pean kindlasti olema kodus.

Tegelikult on niikaua kõik hästi, kui ma ise tunnen, et see, mis teen, on õige – näiteks olen sõpradega või arutan oma vabatahtliku tööga seotud asju. Pigem on need reeglid naistele, kes pole veel abielus, et hoida ära olukorda, et nad kellegagi kahekesi väljas oleksid.

- Aga mitte meestele?

Enamik siinsetest inimestest arvab, et naised on nõrgemad kui mehed ja et naisi tuleb kaitsta. Seega võivad nemad kasvõi hommikuni väljas olla, aga meie mitte. Ma arvan, et nad lihtsalt püüavad meid kaitsta halbade asjade eest, mis öös võivad juhtuda.

-Kuidas te suhtute šariaadipolitseisse, kelle ülesanne on mööda linna ringi sõita ja kontrollida, et kõik ennast ikka kombekalt ülal peaksid. Kas teil ei ole tunnet, et see tekitab teatava hirmuõhkkonna, sest põhimõtteliselt igaüks võib millegagi vahele jääda?

Jah, šariaadipolitsei on küll olemas, aga sellest olulisem on see, mis on lubatud ja mis mitte minu perekonnas, sest nad tunnevad mind paremini kui need politseinikud. Ent mõlemal juhul taandub kõik kokkuvõttes islamiseadustele.

Muidugi, kui šariaadipolitsei peaks mulle märkuse tegema, siis ütlen, et kahetsen viga jne, aga lõppkokkuvõttes olen mina ikkagi mina.

Olen küll islamiusku, aga see, kuidas ma selle reegleid järgin, on eraasi ja minu enda otsustada.

- Šariaadiseadused kehtestati Acehis 2001. aastal, avalik piitsutamine on toimunud alates 2005. aastast. Seega on juba sirgunud põlvkond, kelle terve eluaja on see olnud aktsepteeritav karistusviis.

Jah, piitsutamine on tavaline, aga iga päev ma sellele ei mõtle, vaid elan oma elu. Ma ei usu, et on väga palju noori, kes on seda pealt näinud või peaks seda meelelahutuseks. Nad elavad lihtsalt oma tavalist elu.

- Kas teie hinnangul on mõeldav, et kui ühel ajal saavad võimule noorema põlvkonna esindajad, siis šariaadiseadused tühistatakse?

Ma arvan, et seaduse muutmine oleks liiga keeruline. Kes iganes sellise ettepaneku teeks, süüdistataks teda kohe liigses läänemeelsuses. Seega pigem püüame sellest hoolimata oma asja ajada.

-Milline on Acehi side Lähis-Ida riikidega? Kas te samastate ennast läbi ühise usu araabia maadega või on olulisem piirkondlik identiteet ehk kuulumine Kagu-Aasiasse?

Mina kui moslem tunnen hingelist lähedust Lähis-Ida maadega. Meka (moslemite püha linn Saudi Araabias – toim) ja Acehi vahel on head suhted. Näiteks osalemine palverännakul Mekasse on Acehi inimestele odavam kui teistele indoneeslastele. Meie jaoks maksab see 15 miljonit ruupiat, teistele 20 miljonit.

Teiselt poolt on mu rahvuslik kuuluvus ikkagi indoneeslane. Samuti on minu jaoks oluline Acehi identiteet. Nii et need kõik on osa minust.

- Pärast seda, kui Acehit tabas 2004. aasta detsembris tsunami, rääkisid paljud imaamid mošeesse palvetama tulnud inimestele, et hiidlaine tabas Banda Acehit nii rängalt seetõttu, et nende usk pole olnud piisavalt tugev. Mis te sellest arvate?

Paljud jooksid tsunami eest mošeesse varju ja just mošeed said hoonetest kõige vähem kahjustada. Paljude, sh minu, jaoks see õnnetus vaid süvendas meie usku – me olime usaldanud ennast jumala kätesse ja ta päästis meid.

- Šariaadiseadustest rääkides keskendutakse meedias alati halvale, aga kas teie näete selles ka midagi head?

Naisena tunnen end tänu islamiseadustele ja ühiskondlikule kontrollile rohkem kaitstuna.

Samas on Acehis siiani kohti, sealhulgas turismipiirkondi, kuhu naistel on keelatud minna, sest väidetavalt on need naistele liiga ohtlikud. See pole õigustatud. Minu arvates võiksime naistena teha seda, mida soovime, kui see ühtib islaminormidega.

- Mida ütleksite neile, kelle elust puudub usk? Millest nad ilma jäävad?

Mina tunnen, et usk annab mulle eesmärgi ja raja, mida mööda läbi elu minna. Kui ma käitun islamiusule kohaselt, tekitab see minus hea ja rahuliku tunde.

Nanda Mariska töötab sõltumatu eksperdina Maailma Loodusfondi juures, kus tema töö on nõustada kogukondi keskkonna- ja sotsiaalteemadel. Kogukondadega suhtlemise vallas käis ta hiljuti ennast täiendamas USAs. Lisaks on Mariskal pooleli magistriõpingud Põhja-Sumatra ülikoolis.

Ajakirjanike reis toimus koostöös MTÜ Mondoga osana Euroopa Komisjoni poolt rahastavast projektist Media4Development.