Jüri Laurson

FOTO: Postimees.ee

Praegune valitsus läheb Eesti ajalukku hinnatõusudega. Vaevalt saadi võimupiruka juurde, kui algas massiline kaudsete maksude tõus, sest raha ei jagu koalitsioonileppes ette nähtud ulmeliste lubaduste täitmiseks. Paistab, et konkurentsiametil jäid Elektrilevi uue hinnakirja suhtes käed lühikeseks, kirjutab elektriinsener Jüri Laurson.

Avalöök anti vedelkütuse ja maagaasi aktsiisi järsu tõusuga, mis lööb paljudel tarbijatel jalad alt. Ei jõudnud veel aktsiisiseaduse trükimust hanguda, kui sellele järgnesid Elektrilevi uus hinnakiri ja veoautodele teemaks.

Kõik need kaudsed maksud tõstavad lõpptarbijale kaupade ja teenuste hinda, vähendavad ettevõtete konkurentsivõimet ja investeeringuid suurema tootmisefektiivsuse saavutamiseks. Samuti nullivad maksutõusud pensionäridel kauaoodatud 5,1-protsendise pensionitõusu 1. aprillist. Paistab, et ühe käega antakse, kahe käega võetakse.

Siinjuures näib, et ka konkurentsiametil jäid Elektrilevi uue hinnakirja kehtestamisel käed lühikeseks, sest vastasel korral selliseid võrguteenuse hindu kinnitatud ei oleks. Arusaamatuks jääb konkurentsiameti jutt enne hinnakujundust, et Elektrilevi rakendatud võrgutasud ei ole kulupõhised ning ta tegi ettekirjutuse hindu langetada. Seetõttu konkurentsiamet lootis, et võrguteenustasu peab langema 6,7 protsenti, mille tulemusena peaks hind keskmisele kodutarbijatel langema 3,6 protsenti.

Elektrilevil on kodutarbija tarbimiskohti 539 000. Neist 435 000 tarbijakohani, kus  elektritarbimine on keskmine ning kasutatakse võrguteenuse hinnapaketti «Võrk 1» ja «Võrk 2», hinnalangus aga ei küüni. Peakaitsme kuutasu langetamise asemel hind hoopis  tõuseb. See lööb väikese pensioni saajatele ja madalapalgalistele tarbijatele, samuti maainimesele, kes kasutavad hooajaliselt või lühiajaliselt suurema võimsusega elektriseadmeid, nagu teraviljakuivateid, veskeid jne, noa selga. Need on tarbijad, kellele iga sent on ellujäämiseks arvel.

Hinnamuutust põhjendatakse väitega, et võrgu ülalpidamise kulud oleksid mõistlikud ja uuendustega muutuvad tarbimiskohale kulupõhiseks. See põhjendus ei pea küll paika, sest ka praegu kehtivad võrguteenustasud on kulupõhised, konkurentsiamet pidas neid liialt suureks ja tegi ettekirjutuse vähendamiseks. Võrguteenus on kindlasti valitsusele hea lüpsilehm, kust on hea saada raha riigi eelarve puudujäägi kompenseerimiseks.

Soovitus vähendada Elektrilevi peakaitset, et aidata kaasa elektrivõrgu efektiivsusele, on täiesti väär. Esiteks ei koorma peakaitse iseenesest võrku ja vähendamisega võib võrgu efektiivsus veelgi väheneda, sest elektri tarbimine pigem väheneb. Teiseks, tarbija on oma liitumispunkti peakaitsme amprite eest tasunud küllalt kõrget liitumishinda ja selle tasuta Elektrilevile loovutamine on suurim lollus, mida kliendile soovitada.

Kui aga Elektrilevi võrguteenuses ilmneb, et võrgu läbilaske punane joon on ületatud, siis ilmselt on Elektrilevi liitumisveksleid rohkem müünud, kui võimaldab võrgu kulupõhine läbilaskevõime. Elektrilevi soovi korral vähendada tarbija peakaitsme ampreid tuleks, kui tarbija on nõus ampreid vähendama, osta neid tagasi kehtiva liitumishinnaga 156 eurot ampri eest. Seejuures jääb arusaamatuks, miks maksustada tarbimiskoha peakaitsme läbilaskevõimet ajal, kui tarbimine on niigi vähenenud.

Ei ole kuulnud, et ükski ärifirma tõstab toote hinda, kui kauba müük ei lähe. Pealegi on Elektrilevil märkimisväärne kasum, kuid imelik on, et ikkagi ei jagu raha liinide hoolduseks ja remondiks. Kehtestatud peakaitsme läbilaskevõime maksustamisel ei ole mingit õigustust ja konkurentsiametil oleks aeg selg sirgeks ajada ja see tühistada.