Ivan Makarov: «kurjad vaimud» Eesti ühiskonnas ja kuidas nendega võideldakse

Kolumnist Ivan Makarov. Foto: Erik Prozes / Postimees

Meie ühiskondlikus arutelus kiputakse üha tihedamini isikute kallale, kirjutab kolumnist Ivan Makarov.

Eks see ole vana võte: Jack London kirjeldab oma «Merehundis», kuidas kotikukütid läksid avamerel vaidlema – kas vastsündinu hülgepoeg on kohe ujumisvõimeline või ei ole. «Hülgepoja ujumisoskust või oskamatust üritasid nad tõestada lihtsalt sellega, et avaldasid oma arvamust sõjakalt ja toetasid seda torgetega oma vastase rahvuse, tema terve mõistuse või mineviku pihta... Intellektuaalses mõttes olid nad lapsed, kuigi täiskasvanud meeste välimusega,» kirjutab London.

Seega pole mitte midagi uut selles, et keskerakonna lehed võitlevad oponendi arvamusega, tembeldades teda muulaseks, või et Tallinna TV meediasaates põlatakse tumedama nahavärviga inimesi. Kui aga inimese seisukohtadega võideldakse tema tervislikule seisundile näpuga näidates, on see isegi rassistliku parteimeedia jaoks liig.

Urmi Reinde on ühe saate jooksul korduvalt rünnanud tuntud juristi ja poliitikut tema EPLis ilmunud artikli pärast, kilgates, et autoril oli ju raske insult, nimetades teda haigeks inimeseks ja väites lausa seda, et mees ei kirjutanud artiklit ise, kuna on niivõrd haige. Ei tahaks mõeldagi, mida sellise eetikaga ajakirjanik oleks võinud öelda näiteks invasportlase või jalgadega maaliva kunstniku kohta.

Loobime neerukividega surnuks...

Käekiri on tuttav: meie foorumites jagub tänagi estofoobide mõnitavaid kommentaare ühe teise legendaarse eesti poliitiku aadressil, kes sai samuti insuldi. Insuldist ongi saamas poleemika üks võtmeargument: hiljuti naelutati häbiposti riigikogulane, kes osales kerges automõlkimises ja kelle «raske insult» oli lausa pealkirjadesse surutud. Kui nii edasi, siis hakatakse varsti oponente nende endi neerukividega surnuks loopima. Meenub ka tuntud kirjanikule kohtu määratud psühhiaatrilise ekspertiisi teema tiražeerimine.

Teatud kahtlemine igasuguse süsteemi, mitte ainult meie kohtusüsteemi töös, on loomulik. Meie riigikohus mõistis ju õigeks alama astme kohtutes oma pisitütre vägistamises süüdi tunnistatud mehe, kuna riigikohtu hinnangul «rikuti kriminaalasja menetlemisel kriminaalmenetlusõigust». Seega oli mees vägistanud oma tütart kolm aastat, 2. eluaastast alates, ja tal jäi «menetlusõigust» ülegi. Selgitage seda lapsele, kui ta kord suureks saab. Kes siis veel, kui mitte riigikogulased oma saadikupuutumatuse ja kopsaka kuluhüvitisega, julgeks kritiseerida seda kõikvõimsat, kuid mitte ilmeksimatut süsteemi?

President Kersti Kaljulaid «kutsus korrale» riigikogu EKRE fraktsiooni esimeest Martin Helmet, öeldes, et tema kohtuvõimu ründav sõnavõtt parlamendi kõnepuldis oli täiesti lubamatu. Kritiseerida Helmet on igameheõigus, kuid ametliku korralekutsumise puhul kerkib paratamatult mandaadi küsimus: Helmel on ette näidata 53 korda rohkem hääli kui presidendil (4296 häält 81 vastu). Parlamendisaadik pole mingi vallavolikogu istungile omavoliliselt tunginud rätsepmeister Kiir, keda Tõnisson korrale kutsus. Ja üksikisikute korralekutsumine pole üldse presidendi institutsiooni tase, vastasel juhul tuleks seda teha iga jumala päev. Mis oleks sama kui kahurist varblaste pihta tulistamine, kuigi hiinlased olevat 1958–1962 Suure Hüppe ajal ka sellega hakkama saanud. 

Metafoorne mõtlemine

Martin Helmest lähtuvast «ohust» rääkides peaks endale kõigepealt selgeks tegema, mis on ülekantud tähendus ehk metafoor. «Valgas võivad pead lendama hakata, Raplal uus sihtmärk,» kirjutas 15. detsembril 2016 Postimehes Ants Kuldkepp. Tegemist ei olnud giljotiini ja püssiga ähvardamisega, jutt käis korvpallis valitsevast olukorrast ja juhtide vastutusest. Kui Helmel on õigus ja teise riigi seadus tõesti peeti Eesti seaduste suhtes ülemuslikuks, siis tema ärritatud toon ei olnud siin ülearune ja probleemi tuleks arutada, jättes kõrvale arvaja isikuomadused ja sugulussidemed.

Kohus ja kohtunikud ei tohi olla väljaspool kriitikat. Me ise ju toetame Venemaa inimõiguslaste protesti teisitimõtlejaid tagakiusavate Venemaa kohtute vastu. Ja Valge Maja nõunik Stephen Miller nimetas äsja üht föderaalse apellatsioonikohtu hiljutist otsust «võimuhaaramiseks kohtu poolt», võrreldes kohtunikke lausa riigipöörajatega. Aga asi pole mitte Milleri isikus või tema karmis kõnepruugis, vaid USA põhiseaduses ja demokraatia põhimõtetes. Vabas ühiskonnas lihtsalt ei tohi olla kriitikavabu tsoone.

Solvunud Eesti Kohtunike Ühing oma avalduses väidab, et riigikogulase avaldus õõnestab kohtu autoriteeti. Kuid igasugune kriitiline arvamus õõnestab midagi, nii see käibki. Kui Gribojedov julges 1824. aastal Tsaari-Venemaal sarkastiliselt küsida «aga kes on kohtunikud?», siis mis paik küll on meie e-riik, Euroopa Liidu Nõukogu eesistujamaa, kui sellist küsimust peetakse siin lubamatuks?

Aga meil on vallandunud nõiajaht nii teisitiküsijatele kui ka isegi teistmoodi välimusega inimestele: Haapsalu koguduste pastorid nõuavad õudus- ja fantaasiafilmide festivalile õhu kinnikeeramist ja kaebavad teleuudistele, et koguduse liikmed ei saa öösel magada, kartes õudusunenägusid. Mis pole ka mingi ime, kui neid patuseid hirmutatakse kristlastele ettenähtud lõputute piinade, pimeduse, igavese põrgutule ja kurjade jõududega.

Ka edumeelse vabaerakonna juhatuse eksortsistid ajasid välja kurja vaimu: eestimeelne Jevgeni Krištafovitš, «mittetõsiseltvõetav» kandidaat rõhutatult vaba poliitilise organisatsiooni esimehe kohale, visati enne vabu valimisi parteist välja, mis juba kõlab nagu anekdoot. EKRE väljaviskamistele järgnenud solvunud avaldused endiste kaasvõitlejate aadressil ei ole aga isegi naljakad mitte: kui te kipute minema nii isiklikuks, ärge poliitikasse parem kippugegi.