Tuul Sepp: kas mahetoit on kasulikum keskkonnale või tarbijale?

Mahetoit. Foto: Toomas Huik

Kuigi teadusuuringud näitavad, et mahetoit ei ole tavatoiduga võrreldes kuigi palju tervislikum, kasvab nõudlus «puhta» toidu järele ühiskonna jõukuse kasvades kiiresti. Mida on inimesel «orgaanilise» toidu tarbimisest võita ja kas see on parem ka looduskeskkonnale, küsib arvamusportaali kolumnist Tuul Sepp.

Alustades sissejuhatust sellise küsimusega, võiks eeldada, et artikli lõpuks jõuan ka vastuseni. Kahjuks mitte. Mahetoit on üks sellistest teemadest, millega on nii, et mida rohkem sa selle kohta loed ja uurid, seda segasemaks pilt läheb. Tõsiasi on see, et peale Ameerikasse kolimist leian ennast varasemast sagedamini mahetoidupoest või tavapoe mahetoidu leti tagant.

Ameerika toidupoes on muidu tõeliselt keeruline leida töötlemata või soovimatute lisaaineteta toitu. Maiustused on toiduvärvikirjud ning täis kõrge fruktoosisisaldusega maisisiirupit ja hüdrogeenitud rasvu. Saia, milles poleks rohkelt suhkrut või maisisiirupit, ei ole võimalik leida (leiba pole üldse). Kõik tooted singiletis sisaldavad lisasuhkrut ja karamellivärvi. Isegi lõhe kalaletis on roosa toiduvärviga üle kallatud.

Kohalik võib olla väärtuslikum kui öko

Samal ajal on mul ökotoiduhulluse osas selgelt välja kujunenud vastumeelsus. Mul ei ole näiteks midagi GMO-tehnoloogia rakendamise vastu, kui see aitab väiksemal põllupinnal suuremat saaki korjata või vähem putukamürke kasutada. Kohalikku päritolu hooajaline toit on minu jaoks palju suurema väärtusega kui kaugelt kohaleveetud ökomärgisega kraam. Panin Eesti mahetoidupoodides ja -lettidel sageli tähele kohaliku kraami selget alaesindatust võrreldes kaugelt kohale veetud moekaupadega.

Martin Zobel kirjutas eelmisel nädalal Postimehes maakasutuse hoogustumisest kui kliimamuutuste varju jäävast ohust eluslooduse mitmekesisusele. Elupaikade hävimine on üks suuremaid ohte loodusele. Meetodid, mis võimaldavad väiksemalt põllupinnalt rohkem toitu kätte saada, on biodiversiteedi säilitamisel seega võtmetähtsusega. Paradoksaalsel kombel takerduvad sellised uuendused tihtipeale just looduskaitsjate vastuseisu taha. GMO-taimedest kasvatatud toitu mahetoidupoest ei leia.

Mahetoit maailma ära ei toida

Mahetoitu ostvad inimesed põhjendavad oma valikuid enamasti kolme järgneva argumendiga. Esiteks, mahetoit on ohutum – orgaanilise toidu sildiga toit on kasvatatud ilma keemiliste väetiste ja pestitsiidideta. Teiseks, mahetoit on keskkonnasõbralikum, kuna mahetootjad kasutavad jätkusuutlikumaid ja loodust hoidvamaid meetodeid. Kolmandaks, mahetoit on tervislikum ning toitainerikkam.

Esimesele argumendile võib leida mõningast toetust. Uuringute kohaselt on pestitsiidijääke mahetoidus umbes 30 protsenti vähem kui tavatoidus. Samas ei luba seadused ka tavatoidupoes «mürgist» toitu müüa, ning ilmselt saab näiteks puuviljade pesemisega pestitsiidijääke toidus sama palju vähendada kui mahepuuvilja ostmisega. Igatahes jääb mõlemal juhul mürgijääkide hulk toidus lubatud normide piiresse (iseküsimus on muidugi, kuidas need normid paika pandud on – ilmselt näiteks mitte rasedate või beebide peal katseid tehes).

Mahetoidu keskkonnasõbralikkus on argument ilmselt väiksemal skaalal – mahetootja naabruskonnas võib keskkond paremas seisus olla kui tavatootja ümbruses. Globaalsel skaalal võib mahetootmine keskkonnale hoopis suuremaks koormaks olla, kuna selle efektiivsus on väiksem. Mahetoidu varal maailma rahvastikku ära ei toida.

Nii mahetoidu pooldajail kui ka kriitikuil on omad huvid...

Kolmas argument mahetoidu tervislikkuse kohta on ilmselt tõene kohati, kuid mitte alati. Seni suurim selleteemaline ülevaateuuring, mille tegid 2012. aastal Stanfordi ülikooli teadlased, leidsid, et erilist vahet mahe- ja tavatoidu mõjul inimese tervisele pole. Toitainesisaldus oli üldiselt sama, vaid maheda kanaliha ja piima juures leiti pisut tervislikum rasvhapete tasakaal. Euroopa parlamendi uurimisasutused tõdesid sama 2016. aastal avaldatud uurimisraportis, lisades, et küsimusele vastamise muudab raskemaks asjaolu, et mahetoidu tarbijad on enamasti niigi tervislikuma eluviisiga.

Intuitiivselt on selle järeldusega raske nõustuda. Tahaks ju ikka pigem süüa kollase rebuga talumune rõõmsalt rohus siblivatelt kanadelt, rohumaal kasvanud veise liha ja ookeanist, mitte kalakasvandusest pärit kala. Tahaks süüa toitu, mis ei sisalda pestitsiidijääke ega antibiootikume. Tahaks, et loomad, keda me sööme, oleksid elanud stressivaba elu. Kui selline valik on olemas ja rahakott vastu peab, siis miks mitte. Ei maksa ennast aga petta arvamusega, et see valik on keskkonnale tingimata alati parem.

Mõju tervisele võib olemas olla, kuid ilmselt pole see väga suur. Oma tervisest hoolides tasuks pigem alustada liigse suhkru, hüdrogeenitud rasvade ja kõrgtöödeldud valmistoidu väljajätmisega toidust – selliste valikute tervist parandav efekt on teaduslikult tunduvalt paremini tõestatud.

Internetist infot otsides tasub aga meeles pidada, et rahalised huvid on mängus nii mahetoidu pooldajate kui ka kriitikute poolel. Sõltumatut infot leida on raske, ja ka teaduskirjandus ei ole ärihuvidest mõjutamata. Ilmselt tuleks eluslooduse mitmekesisuse huvides võtta parimad meetodid nii mahetootmisest kui kõrgtehnoloogilisest (ja geenitehnoloogilisest) tootmisest ning panna need kokku nii, et samalt tootmispindalalt saaks võimalikult palju saaki ümbritsevat looduskeskkonda võimalikult vähe häirides ja võimalikult palju looduslikku elukeskkonda säilitades.