Andrei Kuzitškin: surmast lahutas üks minut ja üks kilomeeter

Andrei Kuzitškin Foto: Erik Prozes

Avaldan sügavat kaastunnet Peterburi metroos hukkunute lähedastele. Ses ilusas merelinnas elavad mu sugulased ja sõbrad ning ma ei tea siiani, kas nendega on kõik korras, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.

Võimud on juba jõudnud teha avalduse, et tegemist oli terroriaktiga. Nagu teada, on metroo terroristidele ahvatlev sihtmärk, sest maa all on liiklus väga tihe ja seal on tihedalt koos palju inimesi.

Olen olnud tunnistajaks terrorirünnakule, mis toimus 29. märtsil 2010. aastal Moskvas. Tol päeval olin kell 7.30 väljunud riigiametnike akadeemia ühiselamust ja suundusin metroopeatusesse Jugo-Zapad. Mul oli vaja sõita Moskva metroo punast liini pidi Sokolniki peatuseni ja minna sealt kultuuriministeeriumi nõukogu koordinatsiooniistungile.

Kell 8 laskusin metroojaama ja panin tähele, et platvormil on palju inimesi. Rong seisis perrooni ääres avatud ustega. Astusin vagunisse, siis uuesti välja, siis seisin platvormil, siis astusin uuesti rongi. Rongi teadustaja vaikis. Astusin vagunist välja. Rong sõitis minema. Otsustasin oodata järgmist. Järgmine rong tuli viie minuti pärast. Astusin vagunisse. Rong sõitis väga aeglaselt, peatusime iga minuti järel. Ikka veel ei antud teada, milles asi.

Kaasreisijad märkasid internetis uudist. Selgus, et Lubjanka peatuses, just meie liinil oli kell 7.56 toimunud plahvatus. Rongiliiklus ei peatunud, aga inimestele ei teatatud, mis oli juhtunud, ei antud üldse mingisugustki infot.

Kell 8.40 meie rong lõpuks peatus. Alles siis tehti teatavaks, et rong ei sõida edasi. Jaamani oli veel maad. Vaguniuksed avanesid, ronisime välja ja hakkasime mööda liipreid perrooni poole astuma.

Tõusin maapinnale. Linn oli kaoses. Bussid olid inimestest pungil, ringteedel üüratud ummikud.

Pool tundi hiljem pääsesin edasi teisel metrooliinil, seejärel bussiga, kuidagiviisi jõudsin ärikvartalisse, kus peeti ministeeriumi istungit. Alles seal sain teada, et metroos oli toimunud kaks plahvatust, neist teine kell 8.39 Park Kulturõ peatuses just selles rongis, millest olin maha jäänud! Mina olin sõitnud järgmisega. Neid oli teineteisest lahutanud kõigest üks peatus. Sain aru, et mind oli surmast lahutanud võib-olla üks minut ja üks kilomeeter.

Õhtul sõitsin ühiselamusse tagasi metrooga. Läksin koos kolleegiga Krasnojarskist, kes oli plahvatuste ajal samuti metroos olnud. Tegime teel kaks peatust. Esmalt astusime rongilt maha Lubjanka, siis Park Kulturõ jaamas. Vaatasime paiku, kus inimesed olid surma saanud.

Seal olid lilled, küünlad põlesid. Tol päeval sai surma 41 inimest ja 90 haavata. Meil oli olnud õnne, me olime elus ja terved.

Täna valati metroosõitjate verd Peterburis. Kõige hullem – lapsed said viga. Seda ei saa õigustada ühegi püha eesmärgiga. Terroristid – kui see oli terrorirünnak – peavad aru saama, et plahvatused Pariisis, Brüsselis, Moskvas ja Peterburis ei suuda inimesi hirmutada, vaid ainult suurendavad solidaarsust ja toetust võimule.

Aga ka Vene võim peab aru saama, et inimeste kannatus pole lõputu. Vene julgeolekuteenistused on väga usinad oma rahva vastu võitlema, aga terroristide vastu aega ja energiat enam ei jätku. Samal ajal kui politsei ja rahvuskaart püüavad meeleavaldajaid ja streikivaid veoautojuhte ning ajavad laiali õpilaste protestimarsse, tunnevad terroristid ennast kindlamini kui kodanikud.

Täna helisevad kellad plahvatuse süütutele ohvritele, aga homme võib matusekell heliseda juba Vene võimudele.

---

Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.