/nginx/o/2017/04/03/6517537t1hfb16.jpg)
Peterburis metroos juhtunu on ennekõike kohutav tragöödia. Kümned inimesed, kes tegid oma kõige tavalisemaid käike linnas, hukkusid või said plahvatuses vigastada. Peterburi on meile lähedane nii geograafilises kui vaimses mõttes. Meenutame just neil päevil, kuidas Eesti piirist pisut enam kui sadakonna kilomeetri kaugusel asuv metropol tunnistas sada aastat tagasi eestlaste püüet iseseisvaks riigiks saada. Miljonilinn leinab ja meie sügav kaastunne kuulub hukkunute lähedastele.
Terrorismi eesmärk on alati vapustada ühiskonda rohujuure tasandil, avaldada hirmutamise abil mõju avalikule arvamusele, kujundada ümber hoiakuid. Sel traagilisel esmaspäeval külastas Peterburi ka Venemaa riigipea Vladimir Putin, mis suurendab tahes-tahtmata veelgi juhtunu kaalu.
Iga terroritegu väärib kahtlemata kõige teravamat hukkamõistu, olgu selle toimepanijate motiivid millised tahes. Lääneliku demokraatia vaatepunktist lähtudes ütleme, et süüdlased tuleb välja selgitada, nende üle kohut mõista ning neid vastavalt seadusele karistada. On sümpaatne ja inimlik, et Eesti õiguskaitseorganid on avaldanud valmisolekut pakkuda oma Venemaa kolleegidele igasugust uurimisabi, kui seda küsitakse. Suhted riikide vahel võivad ju olla jahedad, kuid see ei tähenda, et ei tuleks ulatada inimlikku abikätt. Ja me oleme näidanud, et sõnad ei jää ainult sõnadeks – meenutagem Eesti toetust ulatuslike metsatulekahjude kustutamisel selle kümnendi alguses.
Kahjuks ei ole meie idanaaber läänelikus mõistes demokraatlik õigusriik, millele viitab näiteks Freedom Houseʼi tänavunegi poliitiliste ja kodanikuvabaduste määra raport. Ida-Ukraina ja Krimmi okupeerimise tõttu kehtivad Venemaale endiselt rahvusvahelised majandussanktsioonid.
Seega on võimalike kahtlusaluste nimekiri juba eos pikk, alates ISISest kuni valitseva režiimi suhtes kriitiliste kodanikeni. Venemaa on olnud aktiivne osaline Süüria konfliktis ning riigis on suur islamikogukond. Viimased nädalad on toonud uudiseid ulatuslikest poliitilistest korruptsioonivastastest meeleavaldustest Venemaal, aga rahulolematust on riigis veelgi – näiteks Dagestani veoautojuhid, kes protsestivad riigiteede kasutustasu tõstmise vastu. Vaatlejad meenutavad ka kortermajade plahvatusi Venemaa linnades 1999. aastal: ametlik uurimine andis vastuolulisi tulemusi, ent need mõjutasid kahtlemata nii Venemaa sõjategevust Tšetšeenias kui ka aitasid kaasa Putini hilisemale kerkimisele Kremli peremeheks.
Kuigi spekuleerimine süüdlaste üle pole sellisel juhul kohane, asetub räägitu tahes-tahtmata juhtunu konteksti. Meie loodame ometi tõe ja õiguse maksvusele pääsemisele, et süütud inimesed ei peaks ohverdama oma elu võimumängudes. Ja langetame koos piiterlastega leinas pea.