Kaarel Tarand: Saksa oma tuumapomm

Kaarel Tarand Foto: Toomas Huik / Postimees

Juba kaks inimpõlve on inimkond suuteline iseennast ja kogu elukeskkonda tuumarelvadega lõplikult ja täielikult hävitama. Tuumarelv on kordamööda olnud nii võidurelvastuse kui ka pingelõdvenduse tulipunktis, kirjutab kolumnist Kaarel Tarand Õpetajate Lehes.

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist Venemaa ja USA kui suurimad tuumariigid oma arsenale vaikselt, aga kindlalt ka vähendavad. Vanemad tuumarelvamaad peavad iseennast vastutustundlikuks ning kui tuumarelva üleilmses diskussioonis probleemiks loetakse, siis ikka nende teiste, uute ja vastutustundetute tuumariikide või tuumarelva poole püüdlejate tõttu. Õigete käes hea, valede käes paha, ütleb valitsev seisukoht.

Seetõttu pole imekspandav, et ÜRO-s alanud läbirääkimised tuumarelva keelustamise üle ületasid uudisekünnise vaid hetkeks. Kuna suured tuumamaad algatust ei toeta, pole ka erilisi eeldusi, et jutust kaugemale jõutaks.

Tuumarelvavaba maailm on vaid lihtsameelsete unistus, võiks öelda. Ühelt poolt on kindel, et tuumarelva omajad neist pikka aega ei loobu, aga sugugi sama veendunult ei saa öelda, et globaalsed poliitilised ja juriidilised mehhanismid tuumarelva edasise leviku tõkestamiseks oleksid 100% vettpidavad.

Suur võlglane

Tuumarelvata on Teise maailmasõja pärandina maailma võimsuselt kolmas ja neljas majandus – Jaapan ja Saksamaa. Tehnoloogiliselt ja rahaliselt poleks oma tuumarelvade programm kummalegi mingi ületamatu küsimus. Ja kui Jaapani puhul tuumaküsimusega praegu ehk väga pead vaevama ei pea, siis Saksamaaga pole asi sama lihtne.

Edasine võib tunduda täieliku ulmana, kuid mängigem mõttemäng Saksamaast kui tuumariigist siiski läbi. Isegi vaprad Eesti riigikaitse juhid ja poliitikud on juba mõnda aega häälekalt osalenud koorilaulus, mille refrääniks on tees, et Saksamaa kulutab riigikaitsele (sh panusena NATO tegevusse) liiga vähe raha. See algas ammu enne Donald Trumpi valimist USA presidendiks.

Kas Trump kõnelustel Saksamaa kantsleri Angela Merkeliga ka mingit konkreetset summat, näiteks 300, 320 või 350 miljardit dollarit kui kaitsevõlga nimetas, pole isegi tähtis. Faktiks jääb, et Saksamaa kaitsekulud on 1,2% riigi SKT-st ja partnerite poliitilise tellimuse järgi peaks see mõne aasta pärast olema 2%. See 2% tähendaks dollarites 70 miljardit aastas ehk praegusega võrreldes igal aastal ligi 30 miljardit rohkem.

Milleks peaks Saksamaa selle küll kulutama? Sakslased ise on pakkunud, et nad laiendaksid oma välismissioone ja panust rahuoperatsioonidesse ning lisaks suurendaksid arenguabi ühiskondadele, mille elukorra USA sõjakus (küllap mõnegi arvates põhjendatud) on lootusetult segi keeranud. Aga ikkagi jääks tohutult raha üle.

Järelikult peaks ülejäägi kulutama Saksamaa militariseerimisele, mille hukatuslikkust sai maailm möödunud sajandil rohkem kui korra kogeda. Kui kõik, mis lisandub, oleks ka puhtalt kaitseotstarbeline, peab silmas pidama Saksamaa geograafilist asukohta ja selle ümbrust. Saksamaad, nagu ühtki riiki tänapäeva maailmas, ei saa kaitsta selle riigi piiridel. Pommide, tankide, lennukite ja suure isikkoosseisu kuhjamine Euroopa südamesse ei tugevdaks Saksamaa julgeolekut kuidagi.

Olgu tavarelvastus või tuumaarsenal, mõlemal juhul tähendab tõhus kaitse relvastuse nihutamist võimalikult kaugele oma piiridest. Aga kuhu? Millised sõbralikud riigid oleksid valmis võõrustama hiiglaslikku Saksamaa väekontingenti oma territooriumil? Ukraina? Eesti? Gruusia?

Balti riikidesse

Ratsionaalust kummardava Saksamaa ees seisab seetõttu lihtne valik. Kui rahvusvaheliste kokkulepete tõttu peab riik senisest oluliselt rohkem julgeolekule kulutama, siis kõige suurema efekti annab võimalike vastaste tõhus hirmutamine. Kontrollitult hirmsaim relv on tuumarelv.

Hinnanguliselt kulutavad tuumariigid aastas tuumarelvade säilitamisele, arendamisele ja väljatöötamisele kokku pisut enam kui 100 miljardit aastas. Iraani aastakümneid väldanud arendustöö kogukuluks hinnatakse ligikaudu sama suur summa. Puhtrahaliselt võttes võiks Saksamaa seega jõuda korraliku tuumavõimekuseni kolme aastaga. Vaevalt saaks keegi väita, et tegu jääks teadmiste või tehnoloogilise võimekuse taha.

Järgmine küsimus, nagu tavarelvastuse puhulgi, kõlab: kui seda kord juba palju on, siis kus see paiknema peaks? Nagu sakslased ei tahtnud oma territooriumil pidada USA tuumarelva, vaimustuksid nad vaevalt ka omade kodus pidamisest.

Hoopis parem variant oleks liigutada surmarelva üle maailma allveelaevadel ja maailmameredel. Või siis kasutada kuival maal mobiilseid süsteeme. Jällegi tulevad asukohana kõne alla alad, mis võimalikult kaugel kodust ja võimalikult lähedal potentsiaalsele vastasele. Siin peab Berliini strateegide pilk jälle pidama jääma Balti riikidel.

Küsimus Eesti riigi- ja riigikaitsejuhtidele kõlabki: kas te adute, et surve Saksamaale sõjaliste kulutuste suurendamiseks võib viia vältimatult selleni, et ühel koledal päeval peab langetama otsuse Eesti muutmiseks Saksamaa julgeoleku militaarseks eelpostiks? Ehk oleks siiski parem püüda mõni rahuhelistikus laul üles võtta? Kartmata, et seda nõrkuse tunnuseks peetakse.