Aivar Pau: lähen täna arsti juurde, ehkki see ei peaks nii olema

Aivar Pau. Foto: Postimees.ee

Ma lähen täna arsti juurde. Üle väga pika aja lähen. Ei mäletagi, millal viimati sai käidud ja miks. Aga täna ma lähen ja mitte sellepärast, et mul midagi viga või vaja oleks.

Aga ma lähen sellepärast, et riik tahab minult andmeid, mis tal niikuinii olemas on. Ma lähen sellepärast, et üks riigi osa saaks neid andmeid teisele saata. Ja kõige selle pärast ei taha ma minna. Ent ma pean, kuna juhiluba vajab pikendamist.

Kirjutame tänasegi lehe majanduskülgedel ühe ettevõtja silme läbi taas sellest, et riigil ja ettevõtlusel on aeg üheksakümnendate vaimus seljad kokku panna ja asuda unistades, vaimustunult ja kirglikult ühiskonnast innovatsiooni kokku kraapima.

Asuda üheskoos looma järgmise põlvkonna teenuseid, asuda lõpuks ometi inimeste endi hüvanguks ära kasutama kõiki neid andmeid, mida oleme nende kohta aastakümneid kõikvõimalikesse andmebaasidesse kogunud. Nii riigi kui ettevõtete kogudesse.

Ma ei peaks täna arsti juurde minema, kui riik teeks inimese digilugude koostamisel veidigi koostööd eraettevõtlusega. Kui ta teeks, siis ta teaks, et ma olen alles hiljuti käinud töötervishoiu arsti juures – mu silmad, vererõhk, kehamassiindeks ja kuulmine on alles hiljuti üle hinnatud. Ta teaks, et ma olen viimased 20 aastat ostnud ühest ja samast prillipoest ikka samasuguseid läätsesid ja läbinud seal regulaarse silmaarsti kontrolli.

Kui riik seda kõike teaks, siis ei küsiks ta minu käest nende andmete kirjapanemise ja saatmise eest ka asjatut 30 eurot. Raiskamine on selle nimi. Kui soovite, siis ka nöörimine mitte millegi eest. Vähemalt samapalju veel juhiloa väljastamise eest juurde. Ma tahan väga loota, et need meie kõigi käest küsitavad summad ei ole kellelegi teenimisvahend.

Palun astume edasi. Ning palun ärme lase rumalamal ja tagurlikumal osal poliitikutest ajada segast umbluud e-teenuste kohandamise vajadusest. Neil on muud, egoistlikud huvid. Neile pole kohale jõudnud, et mida vingemad, sissetöötatumad ja eesrindlikumad on meie e-lahendused, seda hõlpsam on neid kõikjal maailmas levitada.

Ja mida rohkem õnnestub meie ettevõtetel neid levitada, seda paremini neil läheb ja seda rohkem tuleb maksutulu meie riigile. Tuleb ka teadmist ja vaba raha uuesti ja uuesti järgmise põlvkonna teenustesse investeerimiseks.

Ma tahan tõesti, et viie aasta pärast ütlevad need meie riigis loodud järgmise põlvkonna teenused mulle ise: «Aivar, me oleme teie olukorraga kursis – teie vanust, eluviise, töö iseloomu, poest ostetavaid toite, spordirajal läbitavaid kilomeetreid ja Eesti kliimat arvestades on üsna tõenäoline, et 6. aprillil kell 10.48 tabab teid kergeloomuline...» No näiteks pulsi kiirenemine.

Ma olen nõus loovutama väga suure osa oma andmetest kellele tahes, kes sellise süsteemi valmis teeb ja meie e-riigiga kokku viib. Ja kuskil on keegi, kes tahab astuda sammu tagasi...