Mihhail Korb

FOTO: Elm Riig / Sakala

Riigihalduse ministri Mihhail Korbi vastus Põlva maavanema Igor Taro arvamusloole «Miks hävitatakse Eesti maakonnad?» (30.03).

Eestis on nii, et kui argumendid lõppevad, siis hakatakse hirmutama: kui te teete nii, siis juhtub nagu Stalini (nõukogude, Vene) ajal. Seda võtet kasutas ka Igor Taro: valitsus tahtvat Eestit oblastiteks jagada, nagu toona. Lühike vastus: ei taha. Me ei taha koondada kõiki teenuseid nelja keskusesse, me ei taha võtta ära kohapealset otsustusõigust, vaid vastupidi.

Valitsus on kokku leppinud, et riigireformi üks osa on maavalitsuste sulgemine. Riigireformi sisustatakse veel mitmete teistegi muudatustega Eesti riigi valitsemises. Maavalitsused suletakse, kuna nende ülesannete hulk on järjest vähenenud – seda peamiselt poliitiliste otsuste tagajärjel – ja väheneks pärast haldusreformi veelgi.

Maavalitsustele on peaaegu kogu nende eksisteerimisaja ette heidetud nii liigset politiseeritust kui vähest funktsiooni. Näiteks transpordikorraldus. Ammu enam ei toimi nn maakonnaliinid ainult ühe maakonna siseselt, ohjata tuleb seda hoopis hõlmavamalt ja tegelikest vajadustest lähtuvalt. Kõigil omavalitsustel on nii praegu kui ka tulevikus võimalik luua ühine keskus ning korraldada ühistransporti piirkondlikult, mis on oluliselt mõistlikum ja elulisem.

Väited, et kohalikud omavalitsused ei ole valmis alates jaanuarist neile antavaid ülesandeid täitma, ei pea paika. Rahandusministeerium on kohtunud paljude KOVide esindajatega, kes on kinnitanud oma valmisolekut. Oleme valmis ka selleks, et kõik omavalitsused ei ole valmis, ja et osa ei saagi kunagi olema. Kõik omavalitsusüksused on seni olnud Eestis ainulaadsed ja on tõenäoliselt samuti pärast haldusreformi.

Eesti ei saa peita pead liiva alla rahvastikuprognooside osas, vaid peame võtma vastu otsuseid. Kui meil ei jätku inimesi, kellele riigiteenuseid võiks vaja minna, siis ei ole mõtet küsida, kas abielu registreerib Põlva maa- või vallavalitsus.

Maavalitsused ei saa jääda alles vaid seepärast, et alati on nii olnud või et 15 maavanemat kaotab töö. Maavalitsuste kui asutuste kaotamine ei likvideeri maakondi. Maavanema ja maakonna vahel ei ole võrdusmärki. Maakonnad säilivad riikliku haldamise üksustena, mille sees pakub riik elanikele vajalikke teenuseid. Kui on planeeritud, et maakonna arendustegevuse ülesandeid hakkavad jaanuarist täitma KOVid, siis kuidas saab väita, et riik on jätnud maakonna arendustegevuse juhuse hooleks?

Ülesannete jagamine on täpselt analüüsitud ning rahandusministeerium on esitanud maavalitsuste reformi eelnõu kooskõlastamiseks, selles on kirja pandud ka funktsioonide uued täitjad.

Omavalitsuste otsustusõigus suureneb – seda on enamik omavalitsusi ka tahtnud ja oodanud. Näiteks saavad KOVid edaspidi ise otsustada maakonna arengu ja rahvatervise prioriteetide, saarevahtide nimetamise ning ühistranspordi korralduse üle, praegu veel teevad neid otsuseid riigiametnikud, mitte elanike valitud esindajad.

Igor Taro kirjutab: «Eesti iseseisvuse taastamise aegne riigikorraldus ammendas end. Nii eelmise kui ka uue valitsuse tegevuskava nägi ette maavalitsuste tegevuse lõpetamist ning seetõttu polnudki põhimõtteline otsus üllatav.» Kuid samas heidab ette, et protsess on liiga kiire ja et igast maavalitsusest on juba 1–2 inimest lahkunud. Kui valitsus oleks otsustanud maavalitsused sulgeda pool aastat või aasta hiljem, kas see oleks tähendanud, et need töötajad, kes tänaseks on lahkunud, ei oleks seda teinud või oleks teinud hiljem?

Kas pikem mandumisperiood oleks soodustanud sujuvamaid ümberkorraldusi või peaksime tunnistama, et samad probleemid tekiks igal juhul – kas neid on vaja lahendada nüüd ja kohe või kunagi tulevikus.

Kui järgmise aasta 1. jaanuaril sõlmib abielu maavalitsuse asemel valla- või linnavalitsus, ühistransporti korraldab ühistranspordikeskus ning valimiste korraldamise ja maakonna arengu kavandamisega hakkavad senisest enam tegelema maakonna omavalitsused, siis ei suurenda see ääremaastumist ning sellel ei ole mitte mingisugust pistmist oblastitega.