Anu Realo.

FOTO: Erakogu

Kas kriitika MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi aadressil on «alati õigustatud», «mitte kunagi õigustatud» või on «tõde kusagil vahepeal», küsib homoseksuaalsusega seotud hoiakute mõõtmise ümber puhkenud sõnasõja taustal Anu Realo (Tartu ja Warwicki ülikooli psühholoogiaprofessor, diplomeeritud sotsioloog, maailma väärtuste uuringu juht Eestis).

Viimasel nädalal puhkenud «ühiskonnateadlaste» sõnasõjas (vt postimees.ee, 30.03)[1],[2] käivad lahingud tegelikult kahel rindel. Esimene kokkupõrge puudutab küsitlusuuringute usaldusväärsust ja seda, kellel õigupoolest on õigus (või ka kohustus) inimeste hoiakuid, väärtusi, poliitilisi vaateid ja muid ühiskonnas toimuvaid protsesse analüüsida ning hiljem avalikkust oma tulemustest ja järeldustest teavitada. Teine seotud, kuid siiski erinev küsimus on selles, mida Eesti rahvas siis «tegelikult» suhetest samasooliste inimeste vahel arvab.

Küsitlusuuringute, ja ennekõike MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi (ÜI), usaldusväärsuse üle käiva terava diskussiooni algatas 27. märtsil ilmunud pressiteade, milles ÜI analüütik Art Johanson väitis, et Eesti «ühiskonna suhtumine homoseksuaalsetesse suhetesse on selgelt negatiivne» (ERR, 27. märts 2017).[3] Käesoleva aasta jaanuaris koostöös Turu-uuringute ASiga läbi viidud küsitluses paluti ligi kaheksasajal 18-aastasel ja vanemal Eesti Vabariigi kodanikul vastata 10-pallisel skaalal küsimusele, kas seksuaalsuhted samasoolistega on alati õigustatud, mitte kunagi õigustatud või on tõde kusagil vahepeal. Pressiteate järgi selgus uuringus, et «koguni 58% inimestest valis skaalal punkti 1, kelle meelest seksuaalsuhted omasoolistega ei ole mitte kunagi õigustatud».

ÜI pressiteatele reageeris esimesena Postimehe kolumnist Ahto Lobjakas, kelle sõnul «on mittesotsioloogilegi selge, et sõna «õigustatud» pandi küsimusse, mõeldes pressiteate (ja seda kopeerinud meediakajastuste) löövusele» ja et kogu ÜI tegevusel pole mingit seost teadusega, küll aga ambitsioon edendada teatud poliitilist agendat[4] (PM, 27.03). ÜI uurijate vastus kriitikutele oli kiire ja lühike: nemad pole millegi vastu eksinud ja et «pahameeletormi» kaasa toonud küsimuse tegelik päritolu on igati mainekas ja respektaabel maailma väärtuste uuring (World Values Survey), «mille viimases laines (2011. aastal) paluti hinnata skaalal 1–10, kas homoseksuaalsus on alati õigustatud või ei ole mitte kunagi õigustatud». Mõiste «homoseksuaalsus» asendamine mõistega «seksuaalsuhted samasoolistega» tulenes ÜI uurijate sõnul uuringufirma soovitusest[5] (postimees.ee, 30.03). Uuringufirma AS Turu-uuringud juht Juhan Kivirähk on seda oma hilisemates intervjuudes ka kinnitanud, et kõnealune küsimuste «plokk on üks-ühele pärit maailma väärtusuuringust, mille suur autor ja ideoloog on Ronald Inglehart. Nii et kui siin kritiseeritakse, et küsimuste koostamisel tuleks konsulteerida ekspertidega, siis ma ei tea, kes veel pädevam ekspert kui Ronald Inglehart võiks olla»[6] (www.pealinn.ee, 31. märts 2017). 

Uuringufirma soovitus asendada «homoseksuaalsus» fraasiga «seksuaalsuhted samasoolistega» on kahtlemata oluline viga ja seda mitmel põhjusel. Esiteks kadus sel viisil otsene võrdlusvõimalus teiste samalaadsete uuringutega, sest mõiste «homoseksuaalsus» on mõnevõrra laiem kui «seksuaalsuhted samasoolistega», tähistades seksuaalset külgetõmmet samasoolise inimese suhtes, millega võib, kuid ei pruugi seksuaalsuhe kaasneda. Teiseks pole küsimuse «seksuaalsuhted samasoolistega» puhul üldse selge, mida soovitakse teada saada. Kas küsitakse heteroseksuaalide seksuaalsuhete kohta samasoolistega? Samasooliste seksuaalsuhete kohta samasoolistega? Kui tingimata sooviti küsimust muuta, oleks pidanud küsima seksuaalsuhete kohta «samasooliste vahel», nagu seda mõnedes uuringutes on ka varem tehtud[7], kuid kasutades teistsugust vastusskaalat. Nagu Mare Ainsaar oma arvamusloos juba seletas, on üleüldse mistahes küsimusele, mis uurib seksuaalsuhete «õigustatust», pea võimatu vastata[8] (PM, 30.03).

Nii on täiesti võimalik, et ÜI tulemused on küsimuse ambivalentsusest tulenevalt tõesti kallutatud ega anna alust järelduseks, et Eesti elanike «suhtumine homoseksuaalsetesse suhetesse on selgelt negatiivne». Kuid kallutatuse tegelikule suurusele saab anda hinnangu alles siis, kui võrdleme seda teiste Eestis läbi viidud uuringute tulemustega.

Juba eelnimetatud maailma väärtuste uuringu andmetel (küsitluse teostaja: Saar Poll OÜ) on Eesti elanike suhtumine homoseksuaalsusesse küll aastatega sallivamaks muutunud, kuid sellegipoolest uskus 2011. aastal ikka veel 48% Eesti elanikest, et homoseksuaalsus ei ole mitte mingil juhul õigustatud, ja nagu olen sellest varem kirjutanud, paigutas see kõrge näitaja Eesti teiste riikide võrdluses jätkuvalt pigem Ida- kui Lääne-Euroopa riikide sekka (PM, 7.10.2014).[9]

2014. aastal läbi viidud Euroopa sotsiaaluuringu käigus (küsitluse teostaja Eesti Statistikaamet) küsiti ligi kahe tuhandelt Eesti elanikult, kuivõrd nad on nõus väitega, et «Homoseksuaalsetel meestel ja naistel peaks olema vabadus elada oma elu nii, nagu nad soovivad.»[10] Ligikaudu 36% vastajatest ei olnud väitega nõus või üldse nõus, 23% ei olnud nõus ega vastu ning 41% vastajatest olid väitega kas nõus või täiesti nõus. Võrdluseks: Rootsis ja Taanis arvas 92% vastajatest, et homoseksuaalsetel meestel ja naistel peaks olema vabadus elada oma elu nii, nagu nad ise seda soovivad ja õigeks peavad.

2014. aasta juunis programmi «Erinevus rikastab» raames läbi viidud LGBT uuringust (küsitluse teostaja: Turu-uuringute AS) selgus, et homoseksuaalsus oli täiesti või pigem vastuvõetamatu 59% vastajatele ja täiesti või pigem vastuvõetav vaid 34% vastajatele. Võrreldes 2012. aasta juuniga ei olnud Eesti elanike suhtumine märkimisväärselt muutunud (57% vs 38%). Homoseksuaalsust peeti valdavalt vastuvõetamatuks seetõttu, et see on loomu- ja loodusevastane ning ebatraditsiooniline (24%), ebanormaalne ja ebameeldiv (20%), või et see on eetika vastu, mõistmatu ja võõras, pole sobilik ega omane (10%).[11]

Sama aasta sügisel viis TNS Emor sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks tellimusel läbi veel eraldi uuringu, mille tulemuste järgi pidas homoseksuaalseid suhteid ebamoraalseks 55% küsitlusele vastanutest ja vaid 35% tunnistas need moraalseks[12] (ERR, 4. 10.2014).

Kokkuvõtteks: vaatamata sellele, kuidas küsimus on täpselt sõnastatud, näitavad viimase 5–6 aasta jooksul erinevate uuringufirmade läbi viidud küsitlused, et ligikaudu pool (või pisut enam) Eesti elanikkonnast ei pea homoseksuaalsust vastuvõetavaks, moraalseks ega õigustatuks. Seega ei ole tegelik probleem ÜI ebakompetentsuses, nende tehtavas libateaduses[13] või järelduste poliitilises kallutatuses, vaid selles, et väga suure osa Eesti elanike suhtumine homoseksuaalsusse ongi tauniv – nagu seda ka ÜI jaanuarikuise uuringu tulemuse näitasid – ja et see ei ole viimaste aastate jooksul kuigivõrd positiivsemaks muutunud[14]. Kahjuks ei ole piisavalt häid uuringuid, mis näitaksid, kui kaugele sõnadest selline sallimatus igapäevaelus ulatub.

Kui me nüüd enam-vähem teame, mida Eesti rahvas arvab samasooliste suhetest, siis järgmine küsimus on, mida selle teadmisega peale hakata. Näiteks võib tunduda, et riigikogu viibki ellu rahva tahet, kui kahe ja poole aasta jooksul pärast kooseluseaduse vastuvõtmist ja poolteist aastat pärast seaduse jõustumist pole suudetud seaduse rakendusakte heaks kiita, ehk seda, kuidas on võimalik kooseluseadust igapäevastes praktilistes olukordades reaalselt rakendada.

Mõnede poliitikute arvates ei ole selleks mingitki lootust, et riigikogu käesolev koosseis rakendusaktide arutelu uuesti päevakorda võtaks, sest see «tooks vaid tüli ja lahkhelisid ja võimendaks vastasseisu. /…/ Täna on näha, et ühiskonna jaoks on see küsimus tähtsuselt umbes 155s, mitte eespool.»[15] (Jaanus Karilaid (Keskerakond), postimees.ee 5.01).

Paraku on aga nii, et senikaua kuni riigikogu ei suuda ega pea vajalikuks selle teemaga tegeleda, on ka väga vähe lootust, et ühiskonnas levinud arvamused ja hinnangud samasooliste inimeste ja nende suhete osas hakkaksid iseenesest muutuma. Uurimused on näidanud, et seadusandja ise on üks oluline eeskuju inimeste väärtuste ja hoiakute kujundamisel, eriti kui see puudutab suhtumist vähemusrühmadesse ja nende huvide arvestamist ning kaitsmist.

[1] http://arvamus.postimees.ee/4063303/eesti-sotsioloogide-liit-kallutatud-uuringuid-ei-tohiks-avalikkusele-esitleda-professionaalse-sotsioloogiana?_ga=1.62573804.1909409054.1487619129

[2] http://arvamus.postimees.ee/4063827/uhiskonnauuringute-instituudi-vastulause-uleskutse-mitte-tirazeerida-meie-uuringute-andmeid-on-taunimisvaarne

[3] http://www.err.ee/586297/uuring-enamik-eesti-kodanikest-ei-tolereeri-samasooliste-seksuaalsuhteid

[4] http://arvamus.postimees.ee/4059709/ahto-lobjakas-pop-up-populism-ehk-voltstoe-ajastu

[5] http://arvamus.postimees.ee/4063827/uhiskonnauuringute-instituudi-vastulause-uleskutse-mitte-tirazeerida-meie-uuringute-andmeid-on-taunimisvaarne

[6] http://www.pealinn.ee/tagid/koik/juhan-kivirahk-meedias-kahtlusi-tekitanud-uuringukusimused-on-n190180

[7] http://www.bsa.natcen.ac.uk/media/38723/bsa30_full_report_final.pdf

[8] http://arvamus.postimees.ee/4062297/mare-ainsaar-kas-seksuaalsuhe-mehe-ja-naise-vahel-on-oigustatud

[9] http://www.kogu.ee/tegevus/olemus-ja-roll/eesti-inimarengu-aruanne/eesti-inimarengu-aruanne-2013/

[10] http://www.europeansocialsurvey.org

[11] http://www.erinevusrikastab.ee/wp-content/uploads/2014/09/2014-06-LGBT-aruanne1.pdf

[12] http://www.err.ee/521445/uuring-ule-poole-eesti-inimestest-ei-pea-homoseksuaalseid-suhteid-moraalseteks

[13] http://epl.delfi.ee/news/arvamus/eveliis-padar-ja-hali-tarum-mtu-uhiskonnauuringute-instituudi-uuring-on-libateadus-voltstodede-ajastul?id=77717504

[14] Vt ka http://epl.delfi.ee/news/arvamus/juhan-kivirahk-ka-konservatiivid-tohivad-arvamusuuringuid-tellida?id=77717826

[15] http://www.postimees.ee/3969935/karilaid-see-parlament-kooseluseaduse-rakendusakte-vastu-ei-vota