Tiina Tambaum: eesmärk surra tervena

Tiina Tambaum Foto: Erakogu

Praegune vananemiskeskkond Eestis pakub ohtralt võimalusi ennast väetiks mõtelda ja vähe tingimusi, mis aitaks terve ja teovõimeline püsida. Eesti Koostöö Kogu üleskutse annab võimaluse pakkuda ideid selle keskkonna täielikuks muutmiseks, kirjutab Tallinna Ülikooli Eesti demograafia keskuse teadur ja Praxise projektijuht.

Nii nagu laps valmistub täiskasvanueaks paar aastakümmet, peaks täiskasvanu tegema sama oma vanaduspõlve silmas pidades. Eesti Koostöö Kogu ootab kõikidelt kaasamõtlemist, kuidas saavad ühiskond ja riik toetada inimese teadlikku vananemist. Rahvaalgatuse veebi kaudu kogutakse ettepanekuid uuteks seadusepunktideks, millega suunata meid elama tervemalt, targemalt, sotsiaalsemalt ja säästlikumalt, et meie tervis, tarkus, suhted ja raha oleks hajutatud elu kõigi aastate vahel.

Normaalsel inimesel on iseenda vanadust keeruline ette kujutada, sest meie psüühika takistab seda tegemast. Eluspüsimiseks tuleb eemale hoida kõigest sellest, mis on seotud elu lõppemisega. Eluspüsimise tuhinas kujutame ohtusid ette isegi suuremana, kui need tegelikult on. Psühholoogiaeksperimendid on selgelt näidanud, et kujutleme end liialdatult erinevana nendest, kelle hulka ei taha kuuluda. Nii tundubki vanem kaaskodanik pigem tulnukas kui maaelanik ja iseenda elu N aasta pärast on hoomamatu kosmos, mitte elu siinsamas oma kodus.

Meil puuduvad ka usaldusväärsed teadmised vanadusest. Normaalsel vananemisel toimuvatest muutustest koolis ei räägita. Kellel on õppimisest rohkem aega möödas, omandas lausa valeteadmised. Näiteks see, et inimese aju on võimeline looma uusi ajurakke, tõestati alles 1990ndatel. Ma pole kindel, kas see teadmine on jõudnud praeguste laste õpikutesse või räägitakse ikka, et neuronitega seoses saab toimuda vaid taandareng. Veelgi uuem teadmine on aga see, miks on inimesele antud võime luua uusi ajurakke. Uuringud näitavad, et uusi ajurakke on inimesele vaja selleks, et ta oleks võimeline ümber õppima. Aju on ammu valmis, ühiskond alles avastab ümberõppe vajadust.

Vanaduseks valmistumine kõlab justkui nooruse eitamisena. Milleks üldse elada, kui isegi noor ei lasta enam olla? Niimoodi võib mõelda, kui käsitleda noorust ja vanadust vastandlike nähtusena. Üks on hea, teine halb, üks on kerge, teine raske; noorusel on tulevik, vanadel on minevik. Kui me nii tahame mõelda, siis muutuvadki noorus ja vanadus vastandlikuks, ükskõik kummast vanuseskaala otsast vaadata. Aga sel juhul elame stereotüüpide maailmas, mitte päris maailmas. Noorus ja vanem iga on sotsiaalsed konstruktsioonid. See tähendab, et oleme kokku leppinud, et seostame noorust ja vanadust elatud aastate arvuga. Selgusetuks jääb, miks me nii teeme. Me ei oska ju isegi seda öelda, millise vanuse juures lõpeb üks ja algab teine. Rääkimata tõdemusest, et ilmas elatud aastatest ei sõltu eriti midagi, sest kohe on vaja juurde uurida, mida nende aastatega tehtud on. Inimene, kelle tervis on läbi, on passijärgsest vanusest sõltumata vana; inimene, kellel on tulevikuplaanid, ei saa olla vana.

Mõistus ütleb, et vananemine ei ole planeeritav. Meil on ju geenid! Jah, aga tervist mõjutavad geenid vaid veerandi ulatuses, kolmveerandiga tuleb ise tegeleda. Meil on ju piiratud võimed! Jah, aga need on alati arendatavad ning rõõmu ja kasu pakuvad isegi väikesed muutused. Meid mõjutavad ju teiste inimeste otsused ja teod! Jah, aga mõju avaldub selle kaudu, kuidas me neid iseenda jaoks interpreteerime. SHARE uuringust tuleb selgelt välja, et diagnoositud haigused ei mõjuta inimese heaolutunnet kaugeltki mitte nii palju kui inimese enda arvamus oma tervisest ja tegevuspiirangutest. Henry Ford olevat öelnud: ükskõik, kas sa ütled, et suudad, või ütled, et ei suuda, sul on igal juhul õigus. Vanem iga pole vangla, kuhu meid sündimise hetkel langetatud kohtuotsusega on määratud; vanaduspõlv tuleb suures osas selline, nagu me selle elu jooksul endale kujundame.

Me ei taha oma vananemist planeerida, sest me ei usu, et meid midagi head ees ootab. Arvame, et vanadus on sama, mis haigus. Selline arvamus on lihtne tekkima, sest keskmine tervena elatud aastate arv on Eestis olnud aastaid väga väike ja seda tajuvad kõik selgelt, isegi need, kellele teema isiklikult huvi ei paku. Kõige keerulisem on vanust ja haigusi automaatselt seostamata jätta eriarstidel. Põhjus on selles, et nemad oma töös tervet vanemat inimest ei kohtagi. Doktor Kai Saks ütleb, et perearste tuleb eraldi julgustada kasutama surmatunnistuse väljakirjutamisel koodi, mis ei osuta otseselt ühelegi haigusele. Vanemad inimesed, kes ennast tervena tunnevad, on tõesti täiesti olemas. Eesti 65-aastastest ja vanematest inimestest 16 protsenti hindab oma tervist heaks, väga heaks või suurepäraseks, umbes viis protsenti vanematest inimestest perearsti juures ei käi.   

Vähe sellest, et ühiskond arvab olevat vanaduse samaväärse haigusega, ta ka käitub niimoodi. Vaatame näiteks, millist programmi pakkus viimane 60-aastaste ja vanemate festival, et tähistada sihtgrupi rahvusvahelist pidupäeva – üleilmset vanemate inimeste päeva. Kavas oli apteekri infotund eakate korduma kippuvatest küsimustest; loengud ortopeedilistest käeprobleemidest, veenilaienditest ja diabeetilisest jalast, uneprobleemidest, uriinipidamatusest, tervise regulaarsest kontrollist, hammastest, söömisest, taimeravist. Kui pidada samas stiilis maha üritus rahvusvahelisel lastekaitsepäeval, 1. juunil Raekoja platsil, loeksime afiššidelt loengute pealkirju: «Asjalik lahendus menstruatsioonivaludele», «Noor allergiline organism» ja «Milliseid tervisenäitajaid tuleks lapsel kontrollida, et hoida ära hilisemaid probleeme» (loe pikemalt www.65b.ee).

Haigused tabavad nii noori kui ka vanu, kuid ükski vanusrühm pole määratud haige olema. Vanadus ei ole haigus, vanuse kasvades suureneb tõenäosus haigestuda. Nii võib täiesti julgelt võtta endale eesmärgi surra tervena. Ka riigi visioon peaks püüdlema ideaali poole: meie kodanikud surevad kõik tervena. Sellise eesmärgi poole pürgimisest kasvab kõigi elukvaliteet, mitte nagu praegu, kus eesmärk on hädapärane toimetulek ja kannatuste kaotamine.  Kui tervena elatud elulõppu ette kujutada, muutub ka igaühe enda tulevik kohe helgemaks ja tärkab huvi iseenda vastu vanana. Mida ma teen, mida ma oskan, kellega ja kui tihti ma suhtlen, kes minu oskusi ja teadmisi võiks vajada, mille üle ma rõõmustan, mida ma vajan?

Praegune vananemiskeskkond Eestis pakub ohtralt võimalusi ennast väetiks mõtelda ja vähe tingimusi, mis aitaks terve ja teovõimeline püsida. Eesti Koostöö Kogu uue eakuse rahvaalgatuse üleskutse annab praegu võimaluse pakkuda ideid selle keskkonna täielikuks muutmiseks.