Ukrainlastel on oma riigi ülesehitamiseks vaja, et Eesti ja ka teised liitlased arvustaksid teravamalt Ukrainas vohavat korralagedust, andes samal ajal aga suuniseid ja sihtotstarbelist abi, kirjutab riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni aseesimees Jaak Madison (EKRE).
Ukraina on Eesti liitlane ja partner, olgu see kohe alguses ära öeldud. Kuid siin pean ennekõike silmas Ukraina rahvast, aga mitte korrumpeerunud ametnikke koos suure osaga riigi juhtkonnast. Euroopa Liidu asjade komisjoni kolmepäevane visiit Kiievisse käesoleva nädala algul andis vastuseid paljudele küsimustele ning purustas paljude arvamust, et Ukraina valitsus, riik tervikuna ja president ise on puhtad kui prillikivid.
Ukraina on läbi viinud ja viib jätkuvalt läbi reforme, mis on vajalikud riigi arenguks. Oleme rääkinud sellest ülivõrdes ja sisendanud endilegi, et vohavale korruptsioonile on antud surmahoop ja et läänelik mõtteviis tungib ukrainlaste pähe ka magades. Osaliselt ongi üritatud panna piir varastamisele ja korruptiivsusele, kuid seda pole kaugeltki suudetud välja juurida.
Aga probleem on siiski palju sügavam – terves ühiskonna mõttelaadis. Lähed arsti juurde, et saada elementaarset abi – maksad iseenesestmõistetavalt meelehead. Politsei peab kinni kiiruseületamise eest – pole probleemi, maksad väikese tasu, millega unustatakse rikkumine, ja see sobib seal mõlemale poolele. Soovid normaalset asjaajamist näiteks ametnikega ja saada uut passi kahe päevaga? Taas pole probleemi – maksad ametnikule väikese «vaevatasu» ning ei peagi ootama 30 päeva.
Kas riigijuhtide puhul on asi teistmoodi? Naiivsete jaoks kindlasti. Mina pole aga naiivne, vaid pragmaatiline realist. Suheldes nii tavaliste ukrainlaste, ettevõtjate, kodanikuühiskonna esindajate ja kohapealsete Eesti ettevõtjatega, siis avardub pilt, mis on vastik. Vastik, sest omakasupüüdlikkus varastamise ja meelehea vastuvõtmisega pole kuskile kadunud, vaid on muundunud lihtsalt veidi rafineeritumaks.
Piltlik näide eelpool mainitud mentaliteedist on Ukraina parlamendisaadikute autopark. Mõne meie riigikogulase Dodge RAM või Jaguar on Ukraina kolleegide viimaste mudelite tippluksusautodega võrreldes nagu tavalise keskklassi ametniku sõiduvahend. Nali seisneb aga selles, et rahvasaadiku palk Ukrainas on väiksem kui Eesti miinimumpalk.
/nginx/o/2017/04/01/6509311t1hfa1d.png)
Ei pea olema hiromant, et läbi näha seos Ukraina oligarhide tegutsemisvabaduse, parlamendisaadikute elustiili ja altkäemaksu vahel. Selle taustal aga on kannataja tavaline ukrainlane, kellele on räägitud alati uue võimu tulekuga, et nüüd uue valitsemisega pannakse korruptsioonile piir. Kuid oh ei! Kes aga on sinna tsunfti sattunud, see ka on läinud libedale ahnele varastamise teele.
Võtame mõne näite, mis on selle tulemuseks. Õpetaja keskmine palk on 2500 grivanat ehk tervelt 80 eurot. Lugesite õigesti – 80 eurot! Pensionär lepib ligi 50 euroga kuus, poemüüja peab toime tulema 70 euroga kuus. Sinna juurde veel rääkimata teedest, kust oleks äsja sõda üle käinud, ning olematust tervishoiusüsteemist, kus ellu jääb vaid see, kes maksab.
Lisaks tavainimese eluolule oli selle tulemuseks ka Ukraina valmidus kaista oma riiki Venemaa agressiooni korral. Õigemini suutmatus tagada riigikaitset. Paberil eksisteeris 170 000 meheline armee, kuid võitlusvõimelisi oli … 3000! Krimmi okupeerimine oli kui naljamäng venelastele, kuna Ukraina «eliidi» armastus luksusliku elu vastu korruptsiooni abil viimase 25 aasta jooksul polnud mingi saladus.
Minu hinnang on järgnev: peab oleme eriliselt küünik ja süüdimatu korruptant, et jätta riigikaitse arendamine tähelepanuta olukorras, kui naaberriigil on sõjaväebaas sulle kuuluvas Krimmis ja kõigil on veel meeles agressioon Gruusia vastu.
Minu eelnev kirjeldus olukorrast on olnud negatiivne, kuid seda lihtsal põhjusel – Ukraina vajab arenemiseks eelkõige karmi reaalsuse meeldetuletamist oma liitlaste poolt. Pigem peaksime olema need meie, kes ei aktsepteeri Ukrainas valitsevat korralagedust ja mahhinatsioone ning suunavad sellele ka kriitika. Samal ajal aga andes ka suuniseid ja sihtotstarbelist abi riigi ülesehitamiseks.
Siin tuleb välja tuua esimesed neli vajalikku sammu:
Ukraina on meile vajalik riik, kus jookseb hetkel rindejoon Venemaa agressiooniga Euroopa rahu vastu. Seetõttu peame ka meie konkreetsemalt hakkama suunama ukrainlaste samme edasiliikumisel ning sellega ka ühendama kahte riiki veelgi lähedasemaks.