Jaak Madison Postimehe stuudios

FOTO: Videokaader

Ukrainlastel on oma riigi ülesehitamiseks vaja, et Eesti ja ka teised liitlased arvustaksid teravamalt Ukrainas vohavat korralagedust, andes samal ajal aga suuniseid ja sihtotstarbelist abi, kirjutab riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni aseesimees Jaak Madison (EKRE).

Ukraina on Eesti liitlane ja partner, olgu see kohe alguses ära öeldud. Kuid siin pean ennekõike silmas Ukraina rahvast, aga mitte korrumpeerunud ametnikke koos suure osaga riigi juhtkonnast. Euroopa Liidu asjade komisjoni kolmepäevane visiit Kiievisse käesoleva nädala algul andis vastuseid paljudele küsimustele ning purustas paljude arvamust, et Ukraina valitsus, riik tervikuna ja president ise on puhtad kui prillikivid.

Ukraina on läbi viinud ja viib jätkuvalt läbi reforme, mis on vajalikud riigi arenguks. Oleme rääkinud sellest ülivõrdes ja sisendanud endilegi, et vohavale korruptsioonile on antud surmahoop ja et läänelik mõtteviis tungib ukrainlaste pähe ka magades. Osaliselt ongi üritatud panna piir varastamisele ja korruptiivsusele, kuid seda pole kaugeltki suudetud välja juurida.

Aga probleem on siiski palju sügavam – terves ühiskonna mõttelaadis. Lähed arsti juurde, et saada elementaarset abi – maksad iseenesestmõistetavalt meelehead. Politsei peab kinni kiiruseületamise eest – pole probleemi, maksad väikese tasu, millega unustatakse rikkumine, ja see sobib seal mõlemale poolele. Soovid normaalset asjaajamist näiteks ametnikega ja saada uut passi kahe päevaga? Taas pole probleemi – maksad ametnikule väikese «vaevatasu» ning ei peagi ootama 30 päeva.

Kas riigijuhtide puhul on asi teistmoodi? Naiivsete jaoks kindlasti. Mina pole aga naiivne, vaid pragmaatiline realist. Suheldes nii tavaliste ukrainlaste, ettevõtjate, kodanikuühiskonna esindajate ja kohapealsete Eesti ettevõtjatega, siis avardub pilt, mis on vastik. Vastik, sest omakasupüüdlikkus varastamise ja meelehea vastuvõtmisega pole kuskile kadunud, vaid on muundunud lihtsalt veidi rafineeritumaks.

Piltlik näide eelpool mainitud mentaliteedist on Ukraina parlamendisaadikute autopark. Mõne meie riigikogulase Dodge RAM või Jaguar on Ukraina kolleegide viimaste mudelite tippluksusautodega võrreldes nagu tavalise keskklassi ametniku sõiduvahend. Nali seisneb aga selles, et rahvasaadiku palk Ukrainas on väiksem kui Eesti miinimumpalk.

Ülemisel real vasakult esimene: Sotside ridadesse kuuluv riigikogulane Tanel Talve Toompea lossi parklas, taustal tema Dodge Ram 1500 Sport Crew Cab. Ülemisel real vasakult teine: Petro Porošenko Blokki kuuluva Ukraina parlamendisaadiku Sergei Aleksejevi käsutuses on 2011. aasta Ferrari 458 Italia, mis maksab umbes 210 000 eurot. Alumisel real vasakult esimene: Erakonna Taassünd liige Valentin Netšiporenko sõidab ligi 180 000 eurot maksma läinud 2010. aasta Morgan Aeroga. Alumisel real vasakult teine: Petro Porošenko Bloki liige Dmõtro Andrijevski. Talle kuulub 2012. aasta Bentley Continental GT. Sõiduki maksumus küündib umbes 160 000 euroni.

FOTO: Kollaaž

Korruptsioonitsunft

Ei pea olema hiromant, et läbi näha seos Ukraina oligarhide tegutsemisvabaduse, parlamendisaadikute elustiili ja altkäemaksu vahel. Selle taustal aga on kannataja tavaline ukrainlane, kellele on räägitud alati uue võimu tulekuga, et nüüd uue valitsemisega pannakse korruptsioonile piir. Kuid oh ei! Kes aga on sinna tsunfti sattunud, see ka on läinud libedale ahnele varastamise teele.

Võtame mõne näite, mis on selle tulemuseks. Õpetaja keskmine palk on 2500 grivanat ehk tervelt 80 eurot. Lugesite õigesti – 80 eurot! Pensionär lepib ligi 50 euroga kuus, poemüüja peab toime tulema 70 euroga kuus. Sinna juurde veel rääkimata teedest, kust oleks äsja sõda üle käinud, ning olematust tervishoiusüsteemist, kus ellu jääb vaid see, kes maksab.

Teeolud Ukrainas. / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Lisaks tavainimese eluolule oli selle tulemuseks ka Ukraina valmidus kaista oma riiki Venemaa agressiooni korral. Õigemini suutmatus tagada riigikaitset. Paberil eksisteeris 170 000 meheline armee, kuid võitlusvõimelisi oli … 3000! Krimmi okupeerimine oli kui naljamäng venelastele, kuna Ukraina «eliidi» armastus luksusliku elu vastu korruptsiooni abil viimase 25 aasta jooksul polnud mingi saladus.

Minu hinnang on järgnev: peab oleme eriliselt küünik ja süüdimatu korruptant, et jätta riigikaitse arendamine tähelepanuta olukorras, kui naaberriigil on sõjaväebaas sulle kuuluvas Krimmis ja kõigil on veel meeles agressioon Gruusia vastu.

Liitlased olgu rohkem kritiseerivamad ja suunavad

Minu eelnev kirjeldus olukorrast on olnud negatiivne, kuid seda lihtsal põhjusel – Ukraina vajab arenemiseks eelkõige karmi reaalsuse meeldetuletamist oma liitlaste poolt. Pigem peaksime olema need meie, kes ei aktsepteeri Ukrainas valitsevat korralagedust ja mahhinatsioone ning suunavad sellele ka kriitika. Samal ajal aga andes ka suuniseid ja sihtotstarbelist abi riigi ülesehitamiseks.

Siin tuleb välja tuua esimesed neli vajalikku sammu:

  1. Kohtusüsteemi reform. Praegune süsteem on tuginenud vaid korruptiivsusele, kus kohtunike ja prokuröride peamine sissetulek tuleb altkäemaksudest. Õnneks meie saame öelda, et võrreldes Ukrainaga oleme siin Eestis õnnega koos, kuigi ka meil on tõstatumas küsimus kohtunike valitavaks muutmise vajaduse järele.

     
  2. Valimissüsteemi reform. Praegune riigi valimiskomisjon on olnud ametis üle põhiseadusest tuleneva piiri, kuid uued valimiskomisjoni liikmed nimetab ametisse vaid president. Paraku on president Petro Porošenko tahtlikult sellega viivitanud ja seda tuleb talle ka järjepidevalt meelde tuletada. Samuti on levinud nii-öelda koha ostmine parlamendis ehk kui maksad õige summa õigele parteile, oled õigel kohal nimekirjas ning sellega ka õige mees parlamendis. See oli iroonia, muuseas.

     
  3. Konkreetsed sammud korruptantide karistamisel. Korruptsioon näiteks kohtusüsteemis on tavapärane praktika, kuid mitte ühtegi kohtunikku pole jõudnud ise kohtupinki. Arvake ära põhjus! Sest ka prokurörid on samal pool rindejoont kohtunikega. Sama kehtib ka mitmete valitsusliikmete, parlamendiliikmete ja teiste avaliku võimu esindajatega, kelle üle tuleb esimestena hakata mõistma õigust ning sellega anda signaal kogu ühiskonnale – korruptandid pannakse kinni.

     
  4. Praeguse Euroopa Liidu poolse rahastamise lõpetamine ja nende vahendite suunamine kontrollitud mehhanismi kaudu. Euroopa Liit toetab hetkel Ukrainat ligi kolme miljardi euroga, mis makstakse välja järk-järgult ja läheb üldeelarvesse nagu musta auku. Hetkel on Ukraina ootamas järgmist 600 miljoni euro surust väljamakset, kui on tehtud Euroopa Liidu poolt nõutud reformid. Jah, nõustun, et peame vastavalt oma võimekusele aitama Ukrainat ja ka Eesti on olnud siin üks paremaid liitlasi, kuid see abi peab olema kontrollitud ja jõudma päriselt inimesteni. Hetkel on minul sügav kahtlus, et suur osa Euroopa maksumaksjate rahast läheb oligarhide taskusse, kellega on seotud valitsev poliitiline eliit.

Ukraina on meile vajalik riik, kus jookseb hetkel rindejoon Venemaa agressiooniga Euroopa rahu vastu. Seetõttu peame ka meie konkreetsemalt hakkama suunama ukrainlaste samme edasiliikumisel ning sellega ka ühendama kahte riiki veelgi lähedasemaks.