Juhtkiri: töötu naise lilleline unistus

Foto: Urmas Nemvalts

Töötus pole kirjeldatav üksnes suurte või tillemate arvudega. Igal töötul on oma lugu. Mõned lood põimuvad töötute koolitusel, aga eelnev ja küllap järgnevgi on põnevalt erinevad. Mis on koristamises nii keerukat, et seda peab töötule õpetama lausa kolm kuud? Seda läksid omal nahal proovima nii kunagi loomaarstiks õppinu kui kogenud kraanajuht, nii saatuse löökidele pudelipõhjast leevendust otsinud endine ettevõtja kui ka Nižni Novgorodi koreograafiakooli kasvandik.

Mis on sellise koolituse mõte? Võib-olla on tegu lihtsalt ajaveetmise vormiga? Kindlat vastust küsimusele, kas ja kui palju töötutele mõeldud koolitustest üldisemalt kasu on, me neist lugudest ei saa. Küll aga leiame näite, et eelmise koristajate koolituse lennu 12 naisest seitse said tööd. Küllap siis ikkagi on kolme kuuga õpitud midagi sellist, mis tööandjat koolitatud koristajat teistele tööotsijatele eelistama paneb.

Vaadates statistikaameti andmeid, ei saa väita, et töötute inimeste palgaootused oleks ebarealistlikud. Enamik on nõus tööle minema Eesti keskmisest madalama palga eest ja meie lugude naisedki ei arva, et koristajana pääseks palgaedetabeli tippu.

Küll aga võib vabalt küsida, kas unistusel unelmate tööst on pidet reaalses elus. Tegelikult tahaks õppida aiandust, ütlevad paljud… Aedu, kuhu lilli istutada, oskaksime vast leidagi. Kes on see, kes peenarde ja põõsaste hooldamise eest praegustele töötutele inimväärset palka jaksaks maksta, on juba raskem küsimus. Lilleseaded on toredad, aga neid, kellel iga päev ikebanade ostmiseks raha üle jääb, on väga napilt. Tulbisülemite massilist jagamist tuleb ette kord või paar aastas – kõigi lillelised unistused ei saa kuidagi täituda.

Statistikaameti tabelist vaatab üpris selgelt vastu ka palgalõhe. Keskeltläbi eeldavad töötud naised tulevaselt tööandjalt väiksemat palka kui töötud mehed. Naised, kellega Postimees kohtus, pidasid oluliseks, et nad saaksid stabiilse palga, millelt makstakse riigimaksud. Nad mõtlevad oma pensionistaažile ja muudele sotsiaalsetele garantiidele. See on üks lugude ühisjoontest.

Eelmisel aastal osaleti töötukassa koolitustel peaaegu kümnel tuhandel korral. Loomulikult ei koolitatud kõiki koristajaks, vaid valdkondi oli palju, lihtsate tööde õpetamisest keerukate ja spetsiifiliste täienduskoolitusteni välja. Võimalikult paljude lugude lillelisema jätku võti on muidugi majanduse üldine edenemine, aga selles aias on kirevust küllaga. Küllap ka koolituste korraldajatel võimalust oma aednikutööd hoolsamalt ja sihipärasemalt teha.