Andrus Villem

FOTO: JUSS SASKA

Praegune olukord Eesti hariduses kipub olema mineviku kordus, kui meenutada üle kolmekümne aasta tagust nõukogude aega. Või veel hullematki, kirjutab endine õpetaja Andrus Villem.

Aasta oli umbes 1985, perestroika tuulehõng hakkas kuskilt maarahva hulka kanduma. Siiski mitte veel tajutavalt. Aga reformida püüdsid tollased parteijuhidki üht koma teist. Oli vaja ju Moskva ees kannuseid teenida.

Niisiis, pärastlõunane aeg Juuru keskkooli õpetajate toas. Kohv auras kannudes laual, kus muidu klasspäevikut täideti. Ärevus ja siis kulminatsioon: saabuski minister ise, ENSV haridusminister Elsa Gretškina. Teemaks olid uuendused: eesti koolidesse rohkema arvu vene keele tundide lisamine ja vene keele õppe alustamine esimeses klassis. Aga teema pole praegusetel asjaoludel meie huviobjekt. Märgiline on see, et isegi kõige rängematel «seisakuaastatel» pidasid kommunistliku partei funktsionäärid oluliseks asju kas või pinnapealselt asjaosalistele lahti seletada.

Atmosfäär oli pingeline, alles kohvikannudega kolistamine aitas kohmetusest lahti saada ja mõnelgi teemal pingevabalt vestelda. Juuresviibijate hilisemates aruteludes nenditi Gretškina soovi astuda dialoogi, kuigi paljut oma seisukohtadest ei suutnud me ministrini viia.

Ja nüüd aastasse 2017. Kuskil, arvatavasti Tallinna linnavalitsuses otsustavad parteifunktsionäärid, et haridussüsteemi tuleb optimeerida. Selleks lepitakse kuskil kokku asju, millest hakatakse avalikkust teavitama, kui protsessid juba toimuvad. Tegevuste järjekorda võib iseloomustada just nimelt väljenditega «kunagi» ja «kuskil», sest hiljem selgub, et iga osaleja mäletab juhtunut isemoodi. Igal juhul otsustatakse, et parim kandidaat katsejäneseks on Gustav Adolfi gümnaasium, mille õpilaste arv peab kahekordistuma. Juba on määratud ka järgmised koolid. Kõik on justkui rõõmsasti nõus. Aga kui opereeritakse pooltõdede ja lausa valedega, siis on selline tulemus ootuspärane.

Millised tagajärjed toob ühe sajandeid toiminud kooli lõhkumine ja hiigelkombinaadi toimimima hakkamine, sellega pead ei vaevata. Vilistlaste küsimusetele, ettepanekutele teha enne tegudele minemist uuringud ei vaevuta isegi reageerima.

Nõukogude ajal olid hiigelkoolid 1400 õpilasega. Olidki probleemipuntrad, sest suur kool muudab õpilase anonüümseks, mis tekitab mitmetasandilisi sotsialiseerumisprobleeme. Gustav Adolfi gümnaasiumist peab saama ligi 2000 õpilasega hiigelkombinaat, lihtsustatud põhjendusega, et sellises saab paremat haridust.

Kõige huvitavam on, et Eesti haridusavalikkus ja -ametnikud on hirmutekitavalt vait. Kui linnaametnikest saab veel aru, neil ju linnavalitsuses ülemused, kellele ei saa vastu hakata, siis haridusministeeriumi vastavate asjameeste vaikimine on täiesti arusaamatu. Mailis Reps on küll Keskerakonnast, aga hariduse vallas suhteliselt pädev, mis peaks võimaldama haridusteadlastel suu lahti teha.

Me oleme siiani Pisa tulemustes, mis on rahvusvahelise hinnangu kriteerium, liikunud pidevalt ülespoole. Hiigelkoolide hullusega hävitame saavutatu mõne aastaga.