Maik-Kalev Kotsar

FOTO: Andrus Peegel

Maik-Kalev Kotsar ei saa ilmselt ise ka aru, kuhu ta sattunud on. Ööl vastu pühapäeva astub ta USAs Phoenixi ülikooli staadionile, et mängida 70 000 pealtvaataja ees... korvpalli! Ülemistes ridades istujatele paistab hiiglasemõõtu eestlane tillukese sipelgana. Aga just see annab aimu 20-aastase Kotsari saavutuse erilisusest.

Esimese Eesti korvpallurina USA üliõpilasmeistrivõistlustel nelja parema sekka jõudnud Kotsarit teavad nüüd miljonid ameeriklased. Kui Lõuna-Carolina ülikool jõuab finaali, kasvab teadjate hulk veel mitu korda. Tavaliselt teeb tudengikorvpalli aasta tipphetke reiting ookeani taga ära isegi NBA finaalidele. 20–25 miljonit silmapaari kokku saada pole mingi probleem.

Kotsari ja Lõuna-Carolina ülikooli korvpallimeeskonna tuhkatriinulugu võib tunduda juhuslik. Eriti just korvpallimeeskonna oma. Ent kui igal aastal jõuaksid karikavõitlusse üksnes kõige tugevamad meeskonnad, kaotaks üliõpilaskorvpall oma võlu. 68 meeskonna välkturniiri ei kutsuta ilmaasjata märtsihulluseks. Kõik võivad kõiki võita ja kõik võivad kõigile kaotada. Üllatused on turniiri sisse kodeeritud. See ei kahanda Lõuna-Carolina eduloo väärtust – koht nelja parema hulgas on ausalt välja teenitud.

Halb uudis on see, et tuleval aastal me Kotsarit ja Lõuna-Carolinat 70 000 fänni ees enam ei näe. Tõenäosus on lihtsalt liiga väike, vaata kust otsast tahad.

Hea uudis on aga see, et tühja sest Lõuna-Carolinast – Eesti on saanud pallimängija, kelle pingutustele saab südame põksudes kaasa elada. Ja mis peamine – Eesti korvpalli tulevik paistab jälle pisut helgem. Pika ja andeka mängija tulekut on Eestis oodatud nagu valget laeva.

Paar-kolm aastat tagasi polnud Kotsar Audentese spordigümnaasiumis esimese suurusjärgu talent – raske õlavigastus ei lubanud tema andel ilmsiks tulla. Pärast USA Sunrise’i ettevalmistuskoolis ja Lõuna-Carolinas veedetud 18 kuud on Kotsar väljakul kui uuesti sündinud.

Ta on 208 sentimeetri pikkune, tugeva keha, jämeda hääle ja sooja südamega. Mängijana on tal puudusi küllalt, aga Kotsari arengule kaasa aidanud Indrek Visnapuu, Rauno Pehka ja Toomas Annuk on viimaste nädalate jooksul korduvalt kinnitanud, et meeletu töötahe aitab tal kaugviset parandada ja kas või kõrgemale hüpata.

Sakust pärit Kotsar on tubli Eesti poiss, kes on suutnud ameerika elulaadiga kohaneda. «USAs hakkama saamine sõltub sellest, kui palju oled nõus mugavusstoonist välja astuma,» ütles Kotsar märtsi keskel, kui ta oli praegusega võrreldes veel eikeegi. Nii siin kui ka sealpool ookeani.

Tiimikaaslased hindavad Kotsari põhjamaist rahu, aga tema kasuks räägivad kindlasti ka elurõõm, huumorimeel ja eeskujulik inglise keel.

Samad omadused võlusid kiirelt ära Kotsari modellist tüdruksõbra Emmy Carltoni. (Kui Carlton avastas, et temast ja Kotsarist on Eestis kirjutatud kollasevõitu artikkel, oli ameeriklanna reaktsioon haruldaselt toetav. «Oh jumal! See on nii äge!» kirjutas ta Facebookis.)

Praegu on Kotsar publiku paipoiss, aga Eesti spordisõbrad on jalgpallur Ragnar Klavani näitel tunda saanud, et meedia ja fännide arvamuse muutmiseks piisab ühest eksimusest. Klavan võib Liverpooli jalgpallimeeskonnas olla ühel õhtul kuningas ja paari päeva pärast klubi halvim ost.

USAs käivad asjad samamoodi. Kui Kotsar jäi turniiri alguses kuulsa Duke’i ülikooli vastu nullipoisiks, võis tema kohta sotsiaalmeedias avaldatud hinnangud kokku võtta kahe sõnaga: natsisoenguga pehmo. Nädal hiljem mängis ta elu tähtsaimas kohtumises sisuliselt vahetuseta, viskas Florida ülikooli vastu 12 punkti, rassis kaitses ja aitas Lõuna-Carolinal ajalugu teha. Säh sulle pehmot.