Marleen Allemann: kuidas Eesti narkopoliitika taastoodab sõltlasi?

Marleen Allemann Foto: Erakogu

Olgugi et debatt Eesti narkopoliitika olemuse üle on viimasel ajal üha enam tõusetumas, näib siiski endiselt domineerivat arusaam, et mida karmimad seadused ja piirangud kehtestada, seda enam suudetakse ohjata sõltuvusprobleemi. Vaadates avaliku poliitika kujundamise loogikat ja teiste riikide praktikat, tuleks aga mõelda sellele, kas Eesti narkopoliitika ehk hoopis taastoodab sõltlasi, kirjutab Tallinna Ülikooli politoloogia magistrant Marleen Allemann.

Alates hetkest, mil ilmus pikka aega edetabeleid vallutanud raamat «Kuidas minust sai HAPKOMAH», on uimastisõltuvust ja Eesti narkopoliitikat puudutav olnud üha rohkem päevakorras ning probleem on kahtlemata varasemast enam jõudnud ka avalikkuse teadvusesse.

Alles mõne nädala eest käsitles Kanal 2 saade «Radar» (21.03.2017) narkoprobleemi Narva näitel ning ka hiljutises Vikerraadio «Reporteritunnis» (20.02.2017) oli teemaks süstivad narkomaanid ning sõltlaste pealekasv.

Euroopa Narkootikumide ja Narkomaania Seirekeskuse[1] andmetel oli Eestis 2014. aastal uimastitarbimisest põhjustatud surmajuhtumeid miljoni elaniku kohta ühtekokku 113. See tähendab, et ületasime selle näitajaga märkimisväärselt Euroopa Liidu keskmist, mis oli 19,2.

Niisiis oleme olukorras, kus Eesti on uimastitarbimisest põhjustatud surmade arvu poolest Euroopas absoluutses esirinnas, kuid nii avalikus arutelus kui reaalpoliitikas prevaleerib siiski pigem karistusmeetmetele keskenduv, mitte kahjusid vähendav lähenemine.

Jälgides vastavasisulisi debatte meedias, tundub, et ülekaalus on senise poliitika jätkumist toetavad jõud, ning need, kes pooldavad pigem tugevamalt kahjude minimeerimisele suunatud lahendust, on vähemalt praegu veel vähemus.

Nagu näitas ka terav diskussioon Põhja-Tallinna süstlavahetuspunkti asukoha üle, näivad need kaks osapoolt kahjuks olevat teineteisest sedavõrd kaugel, et lähiajal mingisuguselegi üksmeelele jõudmisest on tõenäoliselt liigagi vara rääkida.

Sellele vaatamata ja samas ka just selle tõttu, võiks nii poliitikud kui laiem avalikkus tõsisemalt järele mõelda, kuidas Eesti praegune narkopoliitika suuresti pigem süvendab sõltuvusprobleemi.

Kuidas represseeriv narkopoliitika taastoodab sõltlasi?

Laias laastus võib uimastipoliitika jagada kaheks erinevaks lähenemiseks. Nimelt võib narkopoliitika olla represseeriv ehk narkomaanias kriminaalset fenomeni nägev ning läbi karistusmeetmete tarbimise vähendamisele keskenduv, kuid võimalik on ka kahjude vähendamisele suunatud poliitika, mis käsitleb uimastisõltuvust eeskätt sotsiaalse ning terviseprobleemina, pidades olulisimaks kahjude minimeerimist.

Eesti puhul, kus narkosõltuvus on ilmselgelt tõsine probleem, on niisiis tegemist pigem karistava poliitikaga riigiga ning näib, et poliitika kujundajate tasandil justkui ei aduta, kuidas selline lähenemine võib sõltlasi hoopiski taastoota.

Nimelt tulid USA poliitikateadlased Anne Schneider ja Helen Ingram juba 90ndate lõpul välja teooriaga, kus nad muuhulgas väitsid, et avalikud poliitikad toimivad enamasti olemasolevaid sotsiaalseid konstruktsioone jõustavana, kuid soovi korral ja õige lähenemisnurga puhul võivad need olla ka muutusi ellukutsuvaks jõuks.

Teadlased leidsid, et ühiskonnas eksisteerib üldjoontes neli erinevat sotsiaalset gruppi, kes eristuvad selle alusel, kuivõrd suur on nende poliitiline mõjukus ning kas neid tajutakse avalikkuses pigem positiivse või negatiivsena.

Seega on olemas nn eelistatud, keda nähakse positiivses valguses ning kellel on valijaskonna mõttes ka üsna arvestatav poliitiline mõju (nt keskklass, väikeettevõtjad, eakad); «rivaalid», kes on samuti mõjukad, ent ühiskonnas ebapopulaarsed (nt suurpankade ja -korporatsioonide esindajad); «ülalpeetavad», kelle hääl pole poliitika kujundamises küll eriti kuuldav, kuid keda nähakse pigem positiivsena (nt suurpered, puudega inimesed jne) ja «hälvikud», kes on ühtaegu nii vähemõjukad kui negatiivselt tajutud. Just viimase sotsiaalse grupi alla paigutuvad nt kurjategijad, illegaalsed immigrandid, aga ka narkomaanid.

Kuivõrd avaliku poliitika kujundamisel lähtutakse tihtipeale põhimõttest, et valitav lahendus peab tooma võimalikult palju hääli ning tekitama vähe ühiskondlikku vastuseisu, toimibki mitmele probleemile lahenduste otsimine loogika alusel, et tuleb rahuldada sotsiaalselt positiivsena tajutud gruppide soove ning vähem mõjukate hääl ei ole niivõrd tähtis.

Nii kujunebki välja olukord, kus «hälvikutele» suunatud poliitika jääb sageli karistamiskeskseks, sest puudub poliitiline ja ühiskondlik tolerants pakkumaks «halbadele» inimestele häid asju.

Just seesama situatsioon iseloomustab minu hinnangul suurepäraselt ka Eesti praegust narkopoliitikat – nähes, et paljuski suhtub avalikkus narkomaanidesse kui kahjulikesse ja kriminaalsetesse isikutesse, keda tuleks võimalikult karmilt karistada, lähevad ka poliitika kujundajad kergema vastupanu teed ning otsustavad represseeriva poliitika kasuks, mis kahjuks aga taastoodab ja marginaliseerib sõltlasi kui niigi negatiivselt tajutud sotsiaalset gruppi veelgi enam.

Vaevumata pikemalt järele mõtlema ning lähtudes narkopoliitika kujundamisel loogikast, et valija tahab, et «headele» tagatakse häid ja «halbadele» halbu asju, jõuamegi surnud ringini – selle asemel, et suhtuda uimastisõltlastesse kui sotsiaalsete ja terviseprobleemiga inimestesse, keda tuleks rehabiliteerida ja resotsialiseerida, taastoodame me oma praeguse lähenemisega arusaama narkomaanidest kui kriminaalidest, keda tõelise murega tegelemise asemel on lihtsam karistada ning seeläbi veelgi enam ühiskonna äärealadele suruda.

Eesti vs. Portugal – tehkem omad järeldused

Hea näite sellest, kuidas erinevad narkopoliitika lähenemised viivad eri tulemuseni, saab Eestit ja Portugali kõrvutades. Mõlemas riigis dekriminaliseeriti 2000ndate algul isiklikuks tarbeks narkootikumide omamine, kuid üldisemas plaanis läks Eesti siiski pigem represseeriva ning Portugal kahjusid vähendava poliitika teed.

Nagu mainitud, oleme oma uimastiprobleemiga Euroopas esirinnas, varem tõsise narkomaaniamurega maadeldnud Portugalis on süstivate narkosõltlaste arv aga tunduvalt vähenenud.

Teiste meetmete rakendamise kõrval viidi Portugalis sõltlaste rehabiliteerimiseks muuhulgas läbi ka nn tööturureform, millega soodustati nende hõivesse naasmist, tagamaks neile põhjust nii-öelda ree peal püsida ning uuesti ühiskonda integreeruda.

Kahtlemata ei saa ühe riigi praktikaid üks-ühele teise konteksti üle kanda, kuid vaadates Portugali edulugu uimastiprobleemiga võitlemisel, on siiski ilmne, kumb lähenemine on toimivam ning kuivõrd tasuv on keeldude ja karistuste keskse poliitika ümbervaatamine ning ressursside suunamine narkosõja asemel hoopis sõltlaste ühiskonda tagasi toomisele.

Niisiis ei tohiks me olukorras, kus Eesti probleem narkosõltuvusega on kasvanud juba niigi üleliia suureks, seda veelgi süvendada uimastipoliitikaga, mis karistab, häbimärgistab ja marginaliseerib.

Tugevdades narkopoliitikas domineeriva karistuskeskse suhtumisega avalikkuse niigi tõrjuvat suhtumist, tõukame narkomaanid ühiskonna ääremaile, taastoodame vaid uusi sõltlasi ja teeme praeguste paranemise ning resotsialiseerumise aina keerulisemaks. Eesti ei ole nii rikas, et kaotada sadu elusid aastas...

---

[1] Euroopa Narkootikumide ja Narkomaania Seirekeskus. (2016). Euroopa uimastiprobleemide aruanne. Suundumused ja arengud. Luxembourg: Euroopa Liidu Väljaannete Talitus.