Kalev Vilgats: Valter Ojakääru pärand Pärnusse?

Kalev Vilgats Foto: PP

Lõppenud kuul jäi mulle näppu kirjatükk, milles anti teada, et hiljuti surnud muusikakorüfee Valter Ojakääru kogust pärit kunstiklassika müüakse Tartus oksjonil.

Vaevalt lugu iseenesest rohkemat tähelepanu pälvis kui vaid kunstikogujatelt, aga mulle jäi see silma seetõttu, et jutt käis Pärnu aukodanikust ja koolivennast Rääma koolist, kuigi palju varasemast aastakäigust.

Peale maalide on veel Ojakääru loominguline pärand, mida pärijad on lubanud teatri- ja muusikamuuseumile, võimalikuks peetakse rahvusraamatukogu juurde Valter Ojakääru fondi asutamist.

Ojakääru pere näeks hea meelega omaette muuseumi, kus Eesti muusika suurkujude pärandist oleks väljas nii visuaalne kui heliline materjal. Ent esialgu pole nad veel kuhugi midagi ära andnud ja ootavad, ise teadmata, mida. Millegipärast ma eraldi muuseumisse ei usu, kuigi mõte on suurepärane ja muusika suurkujusid meil jaguks.

Ojakäär elas suurema osa elust Tallinnas, kuid jäi elu lõpuni pärnakaks ning pidas oma sünni- ja nooruselinna alati meeles. Tema mälestusteraamatus on juttu Pärnust, mida enam ammu ei ole ja mille hingust saab tunnetada vaid raamatu lehekülgedel.

Minu vähestest kokkupuudetest Ojakääruga toimus paar Rääma koolis, kus ta aastakümneid tagasi armastas sageli õpilastele oma kooliajast rääkimas käia. Meile oli ta siis pigem Rein Veidemanni kirjutatud koolihümni sõnadele muusika loonud autor.

Elutööpreemia saamisel asutas Ojakäär sihtasutuse Eesti Rahvuskultuuri Fond juurde Pärnu Rääma kooli fondi, kuhu kandis hambarahaks 50 000 krooni. Fondi eesmärk on toetada õpilaste haridusteed ja arendada loomingulisi andeid, mida ongi tehtud.

2008. aastast oli Valter Ojakäär Pärnu aukodanik. Tema lahkumise järel kirjutasin Pärnu Postimehes, et linnal on põhjust mõelda, kuidas jäädvustada oma väärika kodaniku mälestus linnaruumis. Aga vaevalt keegi linnavalitsuses praegu sellele mõtleb, kui ees terendavad ühinemised ja sügisesed valimised.

Vaid Rääma põhikooli direktor Elmo Joa on veeretanud mõtet, kuidas jäädvustada Ojakäär kooli aulas, kus ta koolipoisina musitseeris.

Nüüd oleks ometi koht, kus Pärnu linnavalitsusel ja muuseumil tasuks kaaluda, kas Ojakääru loomepärand (või osa sellest) ei võiks asuda tema sünnilinnas, kus seda saaks nii uurida kui kuulata?

Muusikutest aukodanike loomingu talletamisel oleks suvepealinnas tulevikku. Kui ka Ojakääru pärandist Pärnule midagi ei jagu, väärib maestro igal juhul omanimelist muusikasündmust meie kultuurikalendris.

*Autor on Pärnu Postimehe arvamustoimetaja.