Indrek Seppo: kui ei oska valida pensionifondi, vaheta see madala haldustasuga indeksfondi vastu

Indrek Seppo Foto: Erakogu

Warren Buffett, maailma üks edukamaid investoreid, on üle kümne aasta tagunud ühte trummi – keskmise inimese jaoks on kaugelt kõige mõistlikum investeerida võimalikult madala haldustasuga indeksfondi (aktsiaportfell, mis lihtsalt järgib turu keskmist liikumist). Või mis keskmisel inimesel, ta soovitab oma pärijail, kel peaks ometi olemas kõik vahendid ja tutvused parima fondi leidmiseks, päritud varanduse justnimelt odavasse indeksfondi panna, kirjutab ökonomist Indrek Seppo.

Ajalugu näitab, et kõrgema haldustasuga fondid (sellised, kus on praegu ka enamik meie pensionirahast) on olnud pikas perspektiivis odavast indeksfondist keskmiselt kehvemad: osa paremad, osa halvemad, aga keskmiselt kehvemad. Tavainimene ei suuda üles leida fonde, mis indeksit tulevikus vähemalt oma tasu võrra ületaksid – see on puhas loterii, milles tõenäoliselt kaotad. Milleks maksta sel juhul rohkem?

Buffett ei ole sellel seisukohal üksi. Kaugel sellest. Ma ei tea tänasel päeval ühtegi tõsiseltvõetavat finantsteadlast, kes vastupidist arvaks – neid vaadataks peaaegu lameda Maa tegelastena. Mina oma kahekümne aastaga majandus- ja andmeanalüüsis ei leia, et suudaksin fondide seast valida midagi, mis indeksit pikas perspektiivis tõenäoliselt lööb. Tavalise pensionikoguja oskused ei ole minu omadest tõenäoliselt palju paremad. Fondihalduril, kes meile seda teenust müüb, on jälle veidi teised motiivid.

Kaotada on sealjuures omajagu. Keskmiselt on kõrge tasuga fondid jäänud ajaloos indeksile (turu keskmisele muutusele) alla umbes oma tasu võrra. Protsent kõrgemat tasu tähendab järelikult, et täna investeeritud euro on 20 aasta pärast kallimas fondis keskmiselt umbes 20 protsenti vähem väärt kui odavas.

Poolel juhtudest läheb meil keskmisest muidugi veel halvemini. Võib olla vähetuntud fakt, et seda kõrgemat tasu ei võeta mitte lihtsalt uute sissemaksete pealt, vaid kõige pealt, mis kogutud. Nii et kui täna on kogunenud 5000 eurot, võetakse see haldustasuprotsent 5000 euro pealt. Kui kümne aasta pärast 20 000, siis igal aastal selle 20 000 pealt. Aja jooksul kulub nii haldustasudele päris suur summa ja seda teenuselt, mis ei ole tõenäoliselt parem kui odavam indeksfond.

See ei tähenda, et ootaksin, et indeksfondid hakkavad kohe kindlasti teisi fonde ületama. Absoluutselt mitte. Paljudel fondihalduritel läheb juba puhta juhuse tõttu õnneks. Kui Buffett pakkus üheksa aastat tagasi välja kümneaastase kihlveo poole miljoni dollari peale, et maailma tippfondihaldurid ei suuda välja valida viit aktiivselt juhitud fondi, mis kümne aasta peale indeksit ületaks, siis püsis ta päris mitu aastat miinuses. Selle aasta veebruariks oli indeks kasvanud 85 protsenti, viie aktiivselt juhitud fondi keskmine 22 protsenti (isegi parim neist ei olnud indeksit ületanud).

See oleks tore, kuid üsna erakordne, kui just Eestisse oleksid kogunenud pensionikogujate huvidele mõtlevad tippfondihaldurid. Senised Eesti fondihaldurite kommentaarid ei anna selleks palju lootust. Märkused, nagu oleksid odavad indeksfondid riskantsed ja mõeldud pigem teadlikule investorile, viitavad asjatundjale, et sellele tasuvale tööle on meil miskipärast sattunud need lameda maa teoreetikud. Või ei huvita neid pensionikoguja huvid.

Viimase poole aasta jooksul on pensioniturul toimunud muutused, mida ühes oma finantsistidest kolleegidega olen üle kümne aasta oodanud. Meie valikusse on ilmunud madala tasuga indeksfondid. Sellel on olnud üks kindel põhjus – inimesed, kes selle lõid, ei kannatanud toimuvat enam pealt vaadata.

Siit ka minu soovitus: kui tunned, et ei oska pensionifondi valida kui keskmine majandusteadlane, siis mõtle tõsiselt sellele, kas vahetada oma senine fond madala haldustasuga indeksfondi vastu. Valikuid on siin täna päris mitu, ühegi kohta neist ei näe me telereklaame ning ei soovita neid ka poisid kaubanduskeskusest. Sest kogu see reklaamikulu tuleks meie tulevase pensioni arvelt.