Ahto Lobjakas: kristluse naasmine Euroopas tooks tagasi ususõjad

Ahto Lobjakas Foto: Eero Vabamägi

Tänastes oludes nähtaks Pariisis, Londonis ja Berliinis kristluse taastulemise mõttes väga ohtlikku atavismi, mille ainus garanteeritud praktiline efekt oleks kristliku äärmuse teke islamiäärmuse kõrvale, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Ülevoolav entusiasm kristluse ja selle väärtuste vastu eilsel konservatiivse Euroopa Rahvapartei liidrite kohtumisel Maltal on kahes mõttes kohalik nähtus. Esiteks ja ilmselt peamiselt tehti nii «keha» võõrustajatele, kelleks on Malta Rahvuslaspartei (Nationalist Party), mis on kuuendat aastat opositsioonis.

Iga poliitik teab, et suure kaliibriga välismaistel aatekaaslastel on kodumaises meediapildis kulla väärtus. Võimalus seista õlg õla kõrval Merkeli, Junckeri ja Tuskiga tegi Malta opositsiooniliidrist Simon Buttusilist vähemal päevaks rahvusvahelise mehe. Malta kaheparteisüsteemis, kus erakondade vahed valimistel (ja referendumitel) on reeglina väikesed, on see väga suur asi.

Ka müüb kristlus Maltal paremini kui ehk kusagil mujal. Kuigi riik on viimastel kümnenditel teinud kiired samme edasi — muuhulgas ei ole Malta konservatiividki oma riigi kooseluseaduse vastu, kuigi ei nõustu ühesooliste paaride adoptsiooniõigusega — on ta võrreldav paari aastakümne taguse Iirimaaga.

Veel 1960.-70. aastatel lõikasid Malta tsensorid kääridega välja miniseelikutes naiste pilte saarele tellitud lääne ajakirjadest, kirjutab oma memuaarides seal mõnda aega elanud Anthony Burgess.

Sügavalt katoliiklik, on Malta muuseas ainus koht maailmas, kus kristluse jumalale läkitatakse palveid ühes araabia keele dialektis.

Kristluse viimane poliitiline hingetõmme

Euroopa Parlamendi president Antonio Tajani, kes kristlusetulva eile Malta konverentsisaalis valla päästis, on Itaalia kristlik demokraat ja nii on tal Maltaga erisuhe. Väikest maad on tema ajaloo viimastel sajanditel põrgatatud Suurbritannia, Saksamaa ja Itaalia vahel.

Rahvuslaspartei ise oli Teise maailmasõjani rõhutatult Itaalia orientatsiooniga. Tajani laiemas poliitikuprofiilis on kristlus palju vähem rõhutatud — muuhulgas poleks usufanatismi kalduvat poliitikut Euroopa Parlamendi juhiks valitudki.

Kristlike väärtuste teine kohalik potentsiaal avanebki riikide nagu Itaalia, Prantsusmaa, Saksamaa regioonides — kus ta reeglina ilmneb katoliiklus atmosfääris. Üleeuroopalist haaret ei ole kristlusel juba seetõttu, et klassikaliste protestantide ja katoliiklaste arusaam kristlikest väärtustest on väga erinev nii ühiskondlikult kui poliitiliselt.

Kristluse viimane poliitiline hingetõmme, kui nii võib öelda, toimus Euroopas 2000. aastate keskel, kui korraks puhkes debatt «judeo-kristliku» mineviku mainimise üle ratifitseerimata jäänud Euroopa Liidu põhiseaduses.

On iseloomulik, et üks selle debati keskseid nüansse oli tänu laienemisele asjaolu, et eriti Ida-Euroopas puudub kristlike väärtuste tõsisemate kandjate seas loomulik sümpaatia juudi komponendi vastu Euroopa ajaloos. Eriti reljeefselt avaldub see Poola lähiajaloolises debatis, kuid on märgatav ka mujal. 

Ohtlik taastulemine

Eesti luterlik kirik on Põhja-Euroopa protestantlike usuvendade seas oma konservatiivsusega üsna äärmuslik, omades defineerivates eelistustes — mis puudutavad küsimusi nagu samasooliste kooselu, abort ning naiste õigused — suuremat lähedust vana katoliikliku traditsiooniga.

Siit seletub ehk osaliselt ka president Toomas Hendrik Ilvese ajal järsult süvenenud orientatsioon Poolale, vaatamata selle riigi järsust pöördest sotsiaalsesse konservatismi. Võrdluseks võib märkida, et eelmise aasta kohalike valimiste kampaanias Berliinis kasutas isegi paremäärmuslik Alternative für Deutschland geist kõneisikut — tunnistades Saksamaa pealinna kosmopoliitset ja liberaalset kliimat.

Üsna erandlik, eriti Lääne-Euroopa võrdluses, on ka meie kirikujuhtide katsed saavutada poliitilist relevantsi kristliku kallakuga avalikkuse mobilisatsiooni kaudu. Ühiskonna jaotamist usutunnistuse alusel ei luba endale vähemalt sajakonna aasta ulatuses ükski Lääne-Euroopa tuumikriik, alates Suurbritanniast ja lõpetades Prantsusmaaga.

Tänastes oludes nähtaks Pariisis, Londonis ja Berliinis kristluse taastulemise mõttes väga ohtlikku atavismi, mille ainus garanteeritud praktiline efekt oleks kristliku äärmuse teke islamiäärmuse kõrvale, mis üksteist siis nii ideeliselt kui metoodiliselt kui võrdne võrdset kohtleks. Nagu hoiatas eelmise aasta lõpul Prantsusmaa siseluureameti direktor, oleks selliste miniususõdade või -ristikäikude puhkemine ISISe suurim soov üldse.

Impulss poliitika «kristianiseerimiseks» on suurim rahvusliku poliitika servades, kuhu kosmopolitism, sisseränne jms tingimata väga ei ulatugi — seda nii Baierimaal, Prantsusmaa ääremaadel kui Ida-Euroopas. Eriti viimases avaldub kristliku reaktsiooni distantsilt ennetav iseloom: usukriis saabub juba esimeste üksikute moslemitaustaga põgenikega.

Selles mõttes on märgiline ka president Kersti Kaljulaidi keelekasutus hiljutises usutluses Washington Postile: esimese pakkumise presidendivalimistel osaleda tegid talle «kristlikud demokraadid», ütles president inglise keeles, mõeldes Isamaa ja Res Publica Liitu.