Hanna-Kaisa Lepik: kapitalistlik ühiskond või mitte, tasuta arstiabi võiks olla õigus

Hanna-Kaisa Lepik Foto: Eero Vabamägi

«Skandinaavia stiilis heaoluühiskond ei ole kunagi USA eesmärk olnud, kuid vähendada vaesemate inimeste ligipääsu tervishoiule on minu meelest äärmiselt hoolimatu,» kirjutab arvamusportaali kolumnist Hanna-Kaisa Lepik.

Ameerikas õppides korrutati meile kogu aeg, kui oluline on omada kehtivat tervisekindlustust. Igapäeva vestlustest ei puudunud ka loendamatud anekdoodid teenuste kohta, mida su tervisekindlustus ei kata.

Näiteks kui kukud rattaga ja vajad haavade kokkulappimiseks paari õmblust traumapunktis, võid arvestada, et ilma kindlustuseta läheb see teenus sulle maksma neljakohalise summa. Kui oled haiglasse jõudes vähegi teadvusel, siis esimene küsimus, mida küsitakse, on: «Kas sul on tervisekindlustus?»

Loomulikult ei tähenda see päris seda, et arstid jätavad verest tilkuvad patsiendid ukse taha, kuid haiglast lahkudes esitatakse sulle kopsakas arve. Väidetavalt on ühel ameeriklasel viiest võlgnevused tasumata arstiteenuste eest, sest isegi kehtiv tervisekindlustus ei kata kõike. Samuti on maksmata tervisearved number üks põhjus, mis on sundinud ameeriklasi kuulutama välja pankrotti.

Ülekaalulisus sööb raha

USAs kulub arstiabile rohkem raha kui üheski teises riigis. Võttes arvesse nii era- kui ka avaliku sektori kulusid tervisele, siis 2014. aasta OECD raporti kohaselt kulus USAs sellele 9000 dollarit inimese kohta. See oli kaks korda rohkem kui OECD keskmine. Võrdluseks – Eestis jäi see summa alla 2000 dollari inimese kohta.

Miks Ühendriikide tervishoiusektor nii palju raha neelab, on üsnagi ilmselge. Inimeste tervislik seisund on Ameerikas mõneti erinev. Laialt levinud diabeet ja südamehaigused on põhjustatud nende ebatervislikest eluviisidest. Minu Ameerika tuttav, kes töötab medõena, on tõsimeeli väitnud, et vähemalt pooled haigusjuhud, mida ta iga päev näeb, oleksid olemata, kui inimesed ei oleks niivõrd ülekaalulised.

Selle asemel, et kulutada meeletuid summasid inimeste ravimiseks, tasuks hoopis luua strateegia, mis investeeriks pigem haiguste ennetustegevusse. Tõsi – kultuur, mille lahutamatuks osaks on kiirtoit ning kus isegi viieminutilise vahemaa läbimiseks kasutatakse autot, ei ole vast soodustav faktor tervislike eluviiside edendamiseks.

Miljonäride huvid

Obama-care on kõvasti kriitikat saanud, seda nii õigustatult kui õigustamata. Tegemist ei ole kaugeltki mitte ideaalse tervishoiusüsteemiga, sest ka Obama-care’iga on USA riik, kus kvaliteetne arstiabi on pigem luksus kui õigus.

Siiski viis Obama-care kindlustamata inimeste osakaalu kõigi aegade madalaimale tasemele. Pikas perspektiivis peaks see ka tervishoiu kulusid vähendama. Näiteks andes inimestele võimaluse pöörduda arstide poole haiguse algfaasis, aidatakse vältida suuremaid kulutusi haiguse ägenemisel.

Vabariiklased peavad aga sellist lähenemist, kus valitsus sätestab tervisekindlustuse kriteeriumeid, katastroofiks riigi majandusele, sest esiteks on Obama-care kallis ja teiseks peaks inimestele jääma vaba valik, millisesse kindlustusplaani nad soovivad investeerida. Vabariiklaste algatatud reform jäi möödunud reedel vastu võtmata osalt seetõttu, et osa konservatiive soovis veelgi rangemat versiooni, mis tühistaks demokraatide sisseseatud reformid täielikult.

Vabariiklaste reform oleks tühistanud maksu, mis puudutab 400 kõrgeima sissetulekuga maksumaksjat. See säästaks Ameerika rikkaimatele aastas umbes seitse miljonit eurot. 300-miljonilise aastasissetuleku juures ei peaks need seitse miljonit suurt pahameelt ju ometi tekitama? Eriti arvestades asjaolu, et see seitsemiljonine võit tuleks miljonite vaeseimate ameeriklaste tervishoiuteenustele ligipääsu arvelt.

Niisiis süüdistavad demokraadid valitsust vaeste ja rikaste niigi üüratu palgalõhe suurendamises. Kas tõesti seisavad vabariiklased ainult miljonäride huvide eest, jättes ülejäänud ameeriklased saatuse hooleks? Nii mustvalge see lugu tegelikult ei ole.

Õigus või privileeg

Vabariiklased kaitsevad seda klassikalist ameerikalikku filosoofiat, mille kohaselt igaüks on oma õnne sepp. Madalad maksud soodustavad äritegevust, sest annavad ettevõtjatele stiimuli toota rohkem, mis omakorda peaks kasvatama ka vabade töökohtade arvu. Inimesed teenivad rohkem ja järelikult kulutavad rohkem, mis kokkuvõttes peaks tähendama stabiilset majanduskasvu.

Mida rohkem töötad, seda rohkem teenid. Riigi roll inimeste elus olgu võimalikult väike. Kuidas mahuvad sellesse mudelisse aga töövõimetud ja puudega inimesed? Ega väga ei mahugi. Nädal tagasi läbikukkunud vabariiklaste tervishoiureform oleks paljud neist toetuseta jätnud.

Eks kõigil ole oma arusaam, milline ideoloogia nii majandusele kui ühiskonnale parem on.

Skandinaavia stiilis heaoluühiskond ei ole kunagi USA eesmärk olnud, kuid vähendada vaesemate inimeste ligipääsu tervishoiule on minu meelest äärmiselt hoolimatu. Kapitalistlik ühiskond või mitte, siis ideaalis võiks arstiabi olla riigi poolt garanteeritud õigus, mitte inimese ostujõust sõltuv privileeg.