Põhja-Iiri 30 aasta tagustest IRA näljastreikidest kirjutades esitasin endale taas kord küsimuse, kust jookseb piir terrorismi ja vabadusvõitluse vahel. Ühelt poolt on iiri vabariiklased brittide rõhumise all tõesti rängalt kannatanud, teisalt aga sihikindlalt tapnud palju süütuid inimesi.
Möödunud nädalal lugesin Wall Street Journalist kolumni «Kas Iisraeli uusasunikud on inimesed?». Autor meenutas Briti vasakpoolse mõtleja Tom Paulini mõttevälgatust, et teatud uusasunikud tuleks maha lasta. Konteksti pakkus värske intsident, kui n-ö mõõduka Fatah’ partei võitlustiib Al Aqsa Märtrite Brigaad murdis sisse Läänekaldal elanud juudi pere koju ning pussitas surnuks nii ema-isa kui ka nende nelja-aastase poja ja kaks tütart, kel vanust vastavalt 11 aastat ja kolm kuud. Justkui Paulini unistuste täitumine? Kolmandat korda naasin teema juurde, lugedes Postimehest Kai Juvakka artiklit sellest, kuidas eestlaste lemmikrõhutud grusiinid omakorda abhaase on ahistanud.
Tõde pole üheski neist konfliktidest mustvalge. Pigem verega määritud hall. Ühe poole sigadused on viinud teise poole sigadusteni ja üksteise julmuse ületrumpamiseni.
Terrorismi ja vabadusvõitluse piir pole tegelikult nii hall. Tsiviilisik ei tohiks olla vabadusvõitleja sihtmärk. Kuigi ka IRA käe läbi langenud Briti sõdurite surmad on traagilised, olid nad sellegipoolest konflikti ametlik vastaspool. Nagu ka Hamasi pantvangistuses Iisraeli ajateenija Gilad Shalit. Seda polnud aga ei beebi Läänekaldal ega seitsme lapse isast talunik Põhja-Iirimaal ega Domodedovos hukkunud ukraina poetess. Nad ei kandnud kellegi vormi. Nende tapmine oli terrorism sõna otseses mõttes.
Inimestel, kes kiidavad takka tšetšeeni suitsiiditerroristidele, palestiina pussitajatele ja mullu Iisraeli poole läkitatud «abilaevale», tasuks natuke mõelda. Näiteks sellele, et suurem osa IRA eelarvest ei tulnud Iirimaalt ning et enamiku vabariigis elavate iirlaste jaoks on selle organisatsiooni poliitiline tiib Sinn Fein partei, mida nad kunagi ei vali. Ja et IRA sai pommiraha valdavalt USAst, kus iiri juurtega bostonlased suskasid rahvuskõrtsis mõned dollarid terroristide abikarpi. Selleks et kohalikke olusid mittetundvad «romantikud» ekstremiste parlamenti ei aitaks, lubab Iirimaa siiani valida ainult neil kodanikel, kes tegelikult saarel elavad.
Ning oma vabaduse eest ei pea tingimata võitlema IRA, ETA või Hamasi stiilis. Enda eest saab seista ka nii nagu eestlased või katalaanid. Sa ei tapa kedagi, aga sa ei tee vallutaja keelest oma kodust keelt, oled paindumatu oma rahvuslikus kuuluvuses ja kasutad poliitilist võimalust.