Mihkel Kangur: las teised kannatavad tuleviku nimel!

Mihkel Kangur Foto: Erakogu

Lõpetame majandamise, mis taasloob vaid meie endi ja meie liigikaaslaste kannatusi ning mis on kokkuvarisemise kursil, kirjutab Tallinna Ülikooli jätkusuutliku arengu dotsent ja ökoloogia keskuse juhataja Mihkel Kangur.

Inimkond pole kunagi nii hästi elanud kui praegu. Mitte kunagi ajaloos pole areng olnud nii kiire kui viimase paarisaja aasta jooksul. Ning kuigi areng on põhinenud fossiilsete küstuste kasutuselevõtul, ei lõpeta seda ka nafta otsasaamine.

Nagu ökoloogid väga hästi teavad, kaasneb ühe liigi arvukuse väga kiire kasvuga sageli teiste sama ökosüsteemi liikide arvu ja arvukuse vähenemine. Tagajärg on süsteemi kardinaalne muutus. Seda iseloomustab järvede eutrofeerumine: toitainete ohtral lisandumisel saab mõnede liikide arvukus tõuke kiireks kasvuks, kuid tagajärg on järve üldine vaesumine ja kiire kinnikasvamine.

Praegu peame rääkima kogu maakera eutrofeerumisest inimkonna tegevuse tagajärjel. Ning inimeste ajastu ehk antropotseen on lihtsalt märk inimkonna küünilisusest

Uue põlvkonna teistmoodi heaolu

Mis iganes tähega järjekordset põlvkonda tähistatakse, peale kasvavad noored näevad tulevikku teisiti. Praegu ülikooli astuvate noorte elueesmärgid erinevad oluliselt 90ndatel yuppie'dena maailma vallutama asunute omadest.

Uus põlvkond on mõnes mõttes leppinud vaatega, et neid ei oota ees pidevast majanduskasvust tõukuv materiaalse heaolu kasv, et neid ootab hoopis tasakaalutust keskkonnast tingitud ebastabiilsus.

Praegused noored määratlevad oma tuleviku heaolu teisiti, teevad seda ilma meedia ja reklaamide võltskujutluspiltide hurmata. Nende unistuste hulka ei kuulu vahetada autot ja maja iga kahe aasta järel suurema vastu. Nad pole nõus raiskama oma elu tundmatu omaniku kasumi nimel, aheldama end kontrollitud töökeskkonda ja -aega. Nad oskavad näha väärtust elu loovates, mitte hävitavates ettevõtmistes.

Sinu juures me töötada ei soovi!

Maailma majandus, mis püsib praegu vaid tema kokkuvarisemise hirmul, on muutumas. Muidu kukuks ta tõesti kokku.

Suured, maailma majanduse kõrgliigas kaasalöövad ettevõtted juba valmistuvad. Neid aga, kes muutustega kaasa ei lähe, ootab peagi ees kaks probleemi:

a) nende kaupu ega teenuseid ei taheta;

b) nende juures ei soovita töötada.

Ettevõtted, mis pole sõnastanud jätkusuutlikkust toetavat strateegiat, ei toeta elu jätkumist, ei leia oma personaliosakonna ukse tagant tööotsijate järjekorda. Töökohtade viimine kolmandatesse riikidesse enam ei aita. Järgmisel päeval peale laste orjadena tööle sundimist või teiste liikide elupaikade hävitamist leiab selle kohta sotsiaalmeediast õõvastava video.

Jätame merelooma merre!

Ka Eesti tulevikku luues ei ole mõtet lähtuda pideva kasvu unistusest vaid vaadata, kuidas näevad tulevikku noored. Neil on otsest silmsidet vältiv, leppinud ja ehk andestav pilk. Andestuse ära teenimiseks tuleb meil lõpetada liigikaaslaste kannatusi taasloov majandustegevus.

Me ei saa loota, et kaitsealuste liikide ning ürgseid haudu lõhkunud tegevust saab heastada kevadise fotovõistlusega. Me ei saa luua keskkonnahariduse sildi varjus veeparki, kus näidatakse loomulikust keskkonnast eemaldatud mereloomade kannatusi.

Me ei saa oletuslikele andmetele rajada niigi killustatud ökosüsteeme lõhkuvaid uusi taristuid. Meie tulevik saab rajaneda vaid elu toetavatel kavatsustel. See on meie heaolu tagava keskkonna taasloomine ja kasvatamine.

Haridus peaks ka vabaks tegema

Muutused ei alga mitte ettevõtetest, vaid ülikoolidest. See on ammu kõlanud tõde – haridus teeb vabaks. Meid ta tegi.

Ülikoolid pole enam ammu vaid eliidile kättesaadavad eliidi taastootjad, vaid tuleviku maailma üha laiemalt kujundavad mõttekojad. Ülikoolide arv kõrgharidusturul on küllastunud, mistõttu valiku tegemisel lähtuvad üliõpilased üha enam väärtustest, mida ülikoolid lisaks publikatsioonide arvule kannavad.

Õigupoolest, kuna teadusartikleid kirjutatakse tänapäeval rohkem, kui neid läbi lugeda jõutakse, ja kuna üliõpilased ei näe enda ees akadeemilist karjääri, siis teadusmaailma h-indeksid neid ka ei köida.

Pigem on neile üha olulisem, milline on ülikooli keskkonnastrateegia ja kuidas seda täidetakse, milline on võrdse- ja väärkohtlemise tasakaal, kui uuenduslikud on õpetamismeetodid, kui hästi vastab ülikool õpilaste ettekujutlusele nende tulevikust.

Targa inimese tunnus on oskus muutuvaid olukordi ette näha nendega toime tulla. Targa ühiskonna tunnus võiks olla seesama.