Mart Raudsaar: usun, seega nii on

Mart Raudsaar Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Kristlik raadiojaam palus mul järgmisel nädalal rääkida alternatiivmeedia vajalikkusest. Ühele teatud portaalile olevat tehtud juba üksjagu annetusi, mis näitab, et seda on vaja. Siinjuures ei taha ma väita vastupidist, küll aga tekkis mul mõte läheneda teemale piibellikus võtmes.

Mida väga olulist tegi Kristus peale imetegude? Kõige olulisem ongi ehk peidus uudisväärtusliku kesta all. Ta läks inimeste sekka. Nii nagu narodnikud – näiteks Gogol – palju aega hiljem või näiteks Mihhail Gorbatšov, kellele meeldis telekaamerate ees töölistega kohtuda. Kristus ei asutanud Facebooki kommuuni, et seal ebameeldivaid tegelasi sõbralistist kustutada. Ta rääkis tõtt, ehkki teadis, et selle eest lüüakse ta risti.

Seega tuleks evangeeliumi kuulutada inimeste seas, kellest suurem osa on paratamatult roomlased või miks mitte maurid. Usukuulutust on võimalik teha kas agressiivselt, ukselt uksele käies, või isikliku eeskuju kaudu, ja selleks pole vaja alati isegi imetegusid.

Agressiivsest, vastandusel rajanevast usukuulutusest on hereesiani (ehk jumalateotuseni) vaid üks samm. Meil on õigus ja teil kõigil ei ole. Taevas on reserveeritud loožikohti vaid piiratud arv ning need saavad teile vaid siis, kui teete seda-ja-seda. David Koreshi karismaatiline ja kultuslik ususekt pidas Ameerikas föderaalvõimudega tulevahetust, kuni nende rantšo oli juba leekides.

Olles seda kõige öelnud, on ehk juba ilmne, et suhtun väga ettevaatlikult nende inimeste jõupingutustesse, kes üritavad viljeleda vastandumisel rajanevat alternatiivmeediat. Nende meelest on nn peavoolumeedia struktuurides kallutatud jõud (näiteks plutokraadid ja soroslased – tean inimesi, kes seda tõsimeeli usuvad), kellele tuleb vastu seada puhas tõde ehk mingisugune õige vaatevinkel, mis on lahutatud muust maailmast (ideoloogilise) tulemüüriga.

Ma ei ole teoloog, kuid mulle tundub see olevat vastuolus Jeesuse tahtega. Jeesus ei tee vahet variseridel ja tölneritel. Kõigil on oma võimalus. Võimalus diskuteerida vaba mõtte turuplatsil, kus küll liigkasuvõtjate lauad ümber tõugatakse, ent järelduste tegemiseks loevad pikas perspektiivis siiski argumendid ning inimesele on sealjuures jäetud nende vaba tahe. Tahe olla hea või siis mitte nii väga hea.

Ma ei soovi taunida kristlikku ajakirjandust, mille eesmärk on kuulutada evangeeliumi. Sõnavabaduses elavas riigis on sellel oma koht. Küll aga taunin ülejäänud ajakirjanduse vaenamist (juudid, andestust!) stiilis, et see ei ole «koššer».

Ei ole tõesti, aga seda enam peaksid kristlikud väärtused (või vanatestamentlikud väärtused) olema esindatud kõigis väljaannetes ja ma ei pea siin silmas kirikuelu pooltundi kord nädalas või midagi säärast. Ma pean silmas isiklikku eeskuju ning oma seisukohtade julget ja argumenteeritud esitamist. Pigem liigume tõe poole sellises vestluses kui sotsiaal- või alternatiivmeedia kõlakambris, kus võib nautida iseenda hääle mahlakat kaja.

Mulle meeldib, kuidas Hardo Pajula võttis Postimehe arvamusliidrite lõuna järel lühidalt kokku tõepõhjata ühiskonna olemuse: see on agressiivse rumaluse pealetung. Maakera on lapik, sest te ei suuda mulle veenvalt tõestada vastupidist. Mingi väljaanne on kallutatud, kuna eelmisel nädalal ei mahtunud arvamuslugu sisse või seda kärbiti. 9/11 rünnakut ei toimunud, kuna Pentagoni müüridesse ei jäänud reisilennuki siluetti meenutavat auku.

Varem või hiljem peab igasugune äratusliikumine tegelema maiste probleemidega ja nende inimestega, kes meile antud on.