25. märtsil mälestati Eestis ja Tomskis 1949. aasta massilise küüditamise ohvreid. Tomski oblastil on paljude rahvaste ajaloos eriline koht. Just sinna saadeti sadade aastate vältel välja inimesi, kes olid sattunud seadusega pahuksisse. Aga saadeti ka tuhandeid inimesi, kes võimudele lihtsalt ei meeldinud ja kes kuulutati ilma igasuguse kohtu ja uurimiseta riigi vaenlaseks, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.

Just Narõmi piirkonda (tänapäeval Tomski oblasti Parabelski rajoon) saadeti 1941. aasta juunis tuhanded Eesti elanikud, kelle maa olid okupeerinud Punaarmee väeosad ja liitnud vägivaldselt Nõukogude Liiduga. 1949. aasta märtsis läkitas uus küüditamislaine Eestist Tomski oblastisse uued Stalini režiimi ohvrid. Neile ongi pühendatud käesolev lugu, mille aluseks on materjalid «Mälu raamatust», mida hoitakse Tomski linnas poliitiliste repressioonide ajaloo muuseumis «NKVD uurimisvangla».

Nimed ja kuupäevad

Repressioonidega Nõukogude kodanike vastu rahvustunnuse alusel alustati Tomski oblastis juba 1934. aastal. On säilinud tolle aja kohutavate sündmuste vahetute osavõtjate tunnistusi.

Novosibirski oblasti NKVD valitsuse 3. osakonna endise ülema F. N. Ivanovi ülekuulamisprotokoll. (varasem NKVD arhiiv, nüüd Tomski oblasti UFSB arhiiv, t. P-2980, 77.27-275):

«Käskkirjadega anti meile otsene korraldus: eesmärgiga likvideerida nõukogudevastased baasid, korraldada massilised, niinimetatud liinivahistamised. Liinivahistamiste sisu seisnes selles, et Nõukogude kodanikud võeti vahi alla, ilma et neil oleks pidanud olema mingeid materjale, mis kinnitasid nende kuritegelikku tegevust Nõukogude riigi vastu, vahistamine ise toimus aga rahvusliku tunnuse alusel.

Mäletan, et selles küsimuses saabus Nõukogude Liidu NKVDst 12 käskkirja, milles anti korraldus võtta ette vahistamised rahvusliku tunnuse alusel, näiteks nõuti käskkirjades poolakate, eestlaste, lätlaste, leedulaste, sakslaste, harbiinide (Mandžuurias Hiinas asuva Harbini linnast pärit venelased – A.K.) ja teiste vahistamist.»

Seoses nende käskkirjadega korraldati ka 3. osakonna jaoskondade töö liine pidi, see tähendab esimene jaoskond tegeles sakslastega, teine jaoskond tegeles jaapanlaste ja hiinlastega, kolmas jaoskond tegeles poolakatega, neljas lätlaste, eestlaste, leedulastega, viies jaoskond valgekaardi ohvitseride ja kulakutega, kuues tööstusega, seitsmes kergetööstusega, kaheksas jaoskond tegeles põllumajandusega ja üheksas informatsiooniga.

Tänav Harbini linnas enne 1945. aastat

FOTO: wikimedia.org

Ei lasknud oodata ka nende käskkirjade ohvrid. Juhan Augusti poeg Pärni. Sündis 1890 Eestis Kärsa külas, rahvuselt eestlane. Elas Tomski oblastis Ossinovka külas. Vahistati 13. veebruaril 1938. Mõisteti surma mahalaskmise läbi süüdistusega kontrrevolutsioonilises tegevuses, spionaažis ja diversioonide korraldamises ning põrandaaluse eesti organisatsiooni loomises. Lasti maha 17. mail 1938. Rehabiliteeriti 1989. aasta septembris.

Kui Punaarmee okupeeris 1939.–1940. aastal Eesti, Läti ja Leedu ning Lääne-Valgevene ja -Ukraina, kasvas Siberisse küüditatute arv järsult. Balti riikide elanike väljasaatmise operatsioon sai koodnime «Pribaltõ». Sama sõna, «baltlane», asendas sisuliselt kohtuotsust ja väljendas juba karistust.

Hõlpuste perekond Eestist Mustveest küüditati Narõmi piirkonda 1941. aastal. Isa Eduard Hõlpus, varasem ohvitser, lasti maha 1942. aastal Vladimiri keskvanglas. Ema Hilda Hõlpus (sündinud 1909) ning lapsed Reet (1937), Ainar (1828) ja Väino (1929) said 12. detsembril 1941 süüdistuse kui «pribaltid» ning saadeti asumisele Tomski oblastisse.

Küüditatute saatused olid mõistagi üsna erinevad.

Rembert Elmari poeg Palloson sündis 18. septembril 1932 Rõuge külas Võrumaal teenistujate peres. 1941 saadeti koos emaga Lääne-Siberi krai Tšainski rajooni Kolomenskije Grivõ külla asumisele. Omaksed Rembert kaotas, kuid jäi ise ellu, omandas agronoomi elukutse, tõusis Kolomenski sovhoosi direktoriks ja pälvis 1986 sotsialistliku töö kangelase nimetuse. Ta suri Tomski oblastis 2013. aastal.

Harry Maiste, samuti Eestist, saadeti 1941 koos isa, ema, kahe õe ja vennaga Siberisse. 1942. aasta talvel surid ema ja õed nälga. 1945 saadeti Harry tööle Tomskisse ehitusele. 1947 vahistati ja mõisteti aastaks paranduslikele töödele.

Aune Kruusement saadeti kahe aasta ja seitsme kuu vanuselt koos ema ja vanema õega Siberisse. 1944 ema suri, Aune saadeti koos õega lastekodusse. 1946 naasis kaheksa-aastasena Tallinna.

Peep Varju saadeti 1941. aastal koos perega Eestist Narõmi piirkonda. Kaotas vanemad, sattus lastekodusse.

Jüri Hansu poeg Rästas sündis 1934 Eestis politseiniku peres. Isa vahistati 14. juunil 1941. Jüri saadeti koos ema, venna ja õega Siberisse, Narõmi piirkonda. Jäi asumisel ellu, naasis Eestisse. Suri 2010. aastal, lõpetamata jäi raamat enda ja perekonna elust ja saatusest Siberis.

1941. aasta küüditamise ohvriks ei langenud aga ainult eestlased, vaid ka enamlaste võimu eest Eestisse põgenenud vene emigrantide perekonnad.

Maria Karamzina sündis 1900. aastal Peterburis, kus sai ka suurepärase hariduse. 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni järel lahkus Venemaalt. Elas Prahas, seejärel Tartus, kirjutas luuletusi. Kui 1941. aastal algasid repressioonid, vahistati ja lasti maha tema abikaasa Vassili Karamzin. Maria saadeti koos poegade Aleksandri ja Mihhailiga Siberisse. Ta suri 17. mail 1942 Narõmi piirkonnas Novõi Vasjugani külas nälga.

Või Makšejevite pere. Vadim Makšejev sündis 4. septembril 1926 Leningradis. Lapsepõlve veetis paguluses Eestis, kus olid kohtunud ja abiellunud tema vanemad, kelle tutvus ulatus küll juba Venemaal elamise aega. 14. juunil 1941 vahistati massilise repressiooni käigus ka Makšejevid. Isa kui endine valgekaardi ohvitser saadeti laagrisse Uuralitesse. Ema koos Vadimi ja viimase õega saadeti asumisele Siberisse Vasjugani. Isa hukkus laagris 1941. aasta novembris, ema ja õde surid Novõi Vasjuganis nälga ühel ja samal päeval – 17. oktoobril 1942.

Kogu perest jäi ellu ainult Vadim. Ta elas Vasjuganis ligemale kakskümmend aastat. Temast sai ajakirjanik ja kirjanik ning ta kirjutas mitu raamatut, milles kajastas poliitiliste repressioonide ohvrite saatust. Neist tuntuim on «Narõmi kroonika». Ta algatas projekti püstitada mälestusmärgid nende kunagiste Eesti elanike haudadele, kes leidsid oma otsa Tomskimaal. Ühelt Novõi Vasjugani küla kalmistu hauakivilt leiab järgmised nimed ja daatumid: Paulsen Nikolai Nikolajevitš 31. I 1925 - 19. V 1942, Makšejeva Olga Fjodorovna 8. VII 1898 - 17. X 1942, Makšejeva Svetlana Nikolajevna 7. II 1936 - 17. X 1942.

«Võistlus» sadismis

Küüditatute lapsed ei surnud mitte ainult muldonnides, milles pidid end elus hoidma vägivallaga kodumaalt lahkuma sunnitud inimesed, vaid ka lastekodudes. Kunagine Gulagi vang Maria Sandratskaja on rääkinud:

«Minu tütreke, Svetlana, suri. Küsimusele surmapõhjuse kohta vastas arst, et tüdruk elas raskelt üle eraldamist vanematest. Ei võtnud toitu suu sisse. Palus: «Andke leib emmele.» Kogu aeg päris: «Kus on ema, ega talt kirja ei ole? Aga issi on kus?» Suri vaikselt. Ainult halises nukralt: «Emme, emme …»

Naised ja lapsed surid soodes. Mehi tapsid kabinettides uurijad. Tapsid kõige julmemal moel. 1940. aastal lasti Novosibirskis tribunali otsuse alusel süüasjade fabritseerimise ja kinnipeetavate sadistliku kohtlemise eest maha Novosibirski Kuibõševi rajooni NKVD valitsuse ülem Leonid Lihhatševski ja tema alluvad Ivan Malõšev ja Semjon Ivanov. 1940. aasta augustis tunnistas Lihhatševski sõjakohtule:

«1937.-1938. aastal oli meil umbes 3000 inimest, kellele mõisteti kõrgeim karistusmäär. Me kasutasime karistuse täideviimiseks kaht meetodit: mahalaskmine ja kägistamine [...] Kokku kägistati ligikaudu 600 inimest [...] Operatsioon käis järgmiselt: ühes toas sidus viiest inimesest koosnev grupp süüdimõistetu kinni, siis viidi ta aga teise tuppa, kus kägistati nööriga. Kokku kulus iga inimese peale kõige rohkem minut.»

Mõned timukad lausa võistlesid, kes suudab paremini tappa süüdimõistetu üheainsa jalahoobiga kubemesse. NKVD uurija Ivanov kasutas spetsiaalset sarve, millega rebestas vastuhakkajatel suid ja lõi hambaid välja. See sadist liikus «likvideerimiste» ajal ringi valges kitlis, mistõttu kolleegid kutsusid teda «arstiks».

Kohustus üksteist mõista

Nii ränka inimlikku valu ei saa unustada. Seepärast korraldas noorteliikumine Avatud Vabariik 25. märtsil Narvas küüditamisohvritele pühendatud mälestusürituse. Tartu Ülikooli Narva Kolledži seinte vahele kogunesid vene ja eesti noored ühiselt arutama raskeid küsimusi: kuidas ületada ideoloogiline lõhe, mis lahutab maa vene ja eesti kogukonda; kas Eestis on vaja tähistada 9. maid kui võidupäeva; kuidas tagada, et eestivenelased hakkasid 24. veebruari iseseisvuspäeva pidama ka enda pühaks. Lihtsaid vastuseid neile küsimustele ei ole.

Narvas mälestati küüditamise ohvreid.

FOTO: Sergei Stepanov

Kuid usun, et just ühine ajalooline mälestus küüditamistragöödiast, milles stalinismi ebainimliku poliitika ohvriks langesid inimesed rahvusest sõltumata, suudab ühendada neid, kes on võimelised võõraid kannatusi tajuma kui enda oma. Nagu teada, ei saa inimest vägisi õnnelikuks teha ega sundida vastu tahtmist armastama. Aga üksteist mõistma ja rahvuslikke traditsioone austama oleme lihtsalt kohustatud. See annabki lootust ühises tulevikuks.

Õhtul suundusid arutelul osalenud Raekoja platsile ja süütasid üheskoos küüditamisohvrite mälestuseks küünlad. Tuhanded küünlad, mis Narva Raekoja platsil 25. märtsil hubisema lõid, võivad süüdata leegi ka meie hinges ning peletada sealt minema tarbetud hirmud ja eelarvamused.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane


Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.