Juhtkiri: haldusreform toob segaduse

Elu pärast haldusreformi. Foto: Karikatuur: Urmas Nemvalts

Inimestele ei meeldi üldiselt muudatused ning mida suuremad need on, seda suurem on üldjuhul ka vastuseis neile. Sellegipoolest on reaalsus, et me elame keerulises ja kiiresti muutuvas maailmas, kus, nagu rohkem kui sada aastat tagasi kirjutas ameerika filosoof Ralph Waldo Emerson, võib inimene rajada oma kodu ükskõik kui sügavale metsa, ühel päeval sillutab maailm ikkagi tee kuni tema lävepakuni.

Iga haldusreformi mõte vähemalt idee tasandil seisneb selles, et reformijärgsed omavalitsused peaksid töötama efektiivsemalt ja samas minema vähem maksma, mis on ilus ja igati loogiline. Ka paljude Eesti inimeste lävepakuni leiavad tuleval aastal praktikas tee haldusreformi esimesed viljad erinevate möödapääsmatute asjaajamiste näol, mis neil toimetada tuleb, kuid need muudatused ei pruugi olla meeldivad. Nagu kirjutab tänane Postimees, võib üheksa kuu pärast alguse saada teatav segaduste aeg, kuna endiselt on selgusetu, kuidas jagatakse 1. jaanuarist 2018 kaduvate maavalitsuste ülesanded.

Maavalitsuste vajalikkuse üle on vaieldud terve taasiseseisvusaja, kuid sellegipoolest on nende täita olnud erinevad funktsioonid alates perekonnaseisutoimingutest kuni ühistranspordi korraldamiseni. Nüüd on tekkimas segadus ning küsimus on ka selles, kas uued reformi tulemusel sündivad omavalitsused, mille juhtorganid saavad ametisse pärast sügisesi kohalikke valimisi, on üldse valmis kohe uuel aastal maavalitsuste ülesandeid üle võtma. Pigem eeldaksid muudatused teatavat üleminekuaega, millele seni pole mõeldud.

Eestis armastatakse võrrelda riigi- ja omavalitsusasutusi teeninduskeskustega, mis peaksid justkui osutama kodanikest klientidele teenuseid. Iseenesest võib seda lähtekohta kritiseerida. Miks võrrelda kodaniku ning riigi või omavalitsuse suhet müüja ja kliendi omaga, kui see peaks olema ideaalis sarnane suurettevõtte aktsiaomanike ja juhi suhtega. Inimeste ootus on, et töö saaks tehtud võimalikult efektiivselt ja odavalt ning juhid ja teised ametnikud oleksid vastutusvõimelised ja kompetentsed, nii nagu riigi tasemel, nõnda ka kohapeal. Selline ootus valitseb ka haldusreformi suhtes.

Maavalitsuste kadumisega seonduv olukord meenutab üht vana anekdooti, kus ärahirmutatud hiired küsivad nõu targalt öökullilt ning öökull soovitab neil siilideks hakata. Kui hiired küsivad, kuidas see võimalik on, vastab öökull, et see küsimus ei peaks olema mõeldud temale, kuna tema vastutab kõigest strateegia eest. Riigihaldusminister Mihhail Korb öökulli kombel talitada ei saa, vaid tal tuleb tegutseda kiiresti selle nimel, et tekkinud sasipundar lahti harutada.