Lauri Beekmann: alkoholipoliitika aeglusest ühe meetme näitel

Lauri Beekmann Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

22. märtsil riigikogu suurde saali jõudnud alkoholipoliitika eelnõu üheks oluliseks miinuseks on selle oponendid pidanud kiirustamist ja asjaosaliste mittekaasamist. Alkoholipoliitikat rahva tervise aspektist vaatavad osapooled (kelle hulka peab põhimõtteliselt kuuluma muidugi ka riik) tõdevad aga, et alkoholipoliitika protsess on absurdselt veninud ja oluliselt just alkoholiärist majanduslikult huvitunute venitamise tõttu, kirjutab Euroopa Alkoholipoliitika Alliansi asepresident Lauri Beekmann.

Probleem «osapoolega»

Alkoholitööstuse kaasamine «osapoolena» on omaette teema, mis suure tõenäosusega läheb varem või hiljem ülevaatamisele. Pretsedent on tubakatööstuse näol ju olemas, kuid seda pole mingil põhjusel kohaldatud teistele sarnastele tööstustele. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) tubaka tarbimise leviku vähendamise raamkonventsiooni artikkel 5.3 sätestab: «Tubaka tarbimise vähendamisel ning oma rahvatervise poliitika kehtestamisel ja rakendamisel kaitseb konventsiooniosaline oma poliitikat tubakatööstuse ärihuvide ja teiste seaduspäraste huvide eest riigi seaduse järgi.» Selle punkti osas 2008. aasta novembris vastu võetud juhised täpsustavad, et riigid peaksid keelduma tubakatööstust rahva tervise poliitika kujundamisel kaasama «osapoolena» (stakeholder inglise keeles).

Miks? Mitte selle pärast, et tegemist on ebameeldivate osapooltega, ega tõenäoliselt ka selle pärast, et nad on varasemalt avalikult valetanud, vaid kuna nad tooksid nõupidamisse kaasa huvide konflikti. Nagu raamkonventsioon ütleb, peaksid konventsiooniosalised tunnistama «vajadust olla valvel tubakatööstuse pingutuste suhtes õõnestada või kahjustada tubaka tarbimise vähendamise tegevust».

Alkoholitööstusega kaasneb täpselt samasugune konflikt ning hetkel ülesvisatud kahtlused meetmete ebaefektiivsuses ja -sobivuses on selgelt viivitamise ja arutelu segamise taktika.

Jätan nüüd aga kõrvale hetkelise Eesti alkoholipoliitika eelnõu ja suunan lugeja tähelepanu ühe alkoholipoliitilise meetme käekäigule Euroopas. Alkohoolsetel toodetel koostisosade loetelu ja toitumisalase teabe esitamine märgistusel.

Tooteinfo edastamise kohustus

Lugeja ehk nõustub, et sellise info lisamine alkohoolsete jookide pakenditele on iseenesestmõistetav, kas mitte? Kui piima, limonaadi ja jogurti puhul on energiasisalduse teabe esitamine kohustuslik, miks ei peaks seda nõudma ka alkoholi puhul? Kuid mingil põhjusel pole seda tehtud. Alkohol on toidugrupp, millele on Euroopa Liidu (EL) määrusega tehtud erand. Karastusjoogi puhul tuleb toitumisalane teave esitada, kuid piiritusjoogiga segatult on seesama karastusjook sellise teabe esitamisest vabastatud. Kus on loogika?

Teemat on Euroopa tasandil üleval hoidnud alkoholipoliitika ja tarbijakaitse organisatsioonid ning nende surve all on Euroopa Komisjon asunud teemaga tegelema. Möödunud nädalal tuli lõpuks välja, peale korduvaid edasilükkamisi, Euroopa Komisjoni aruanne (algselt pidi see aruanne avaldamatama 2014. aastal), mille lõppjäreldus on, et koostisosade loetelu ja toitumisalane teabe avaldamine alkohoolsete jookide märgistel on vajalik ning kutsub alkoholitööstust «esitama aasta jooksul käesoleva aruande vastuvõtmisest eneseregulatsiooni ettepaneku, mis hõlmaks kogu alkohoolsete jookide sektorit». Kui komisjon ettepandud lahendusega rahule ei jää, «algatab ta täiendavate võimaluste läbivaatamiseks mõjuhindamise.»

Nii et selge progress on justkui toimunud. Kuid vaatame natuke teema ajalukku, milles aitabki meid seesama aruanne.

Märgistamise (labelling) ajalugu Euroopa Liidus

Koostisosade loetelu ulatub tagasi liidu tasandil vastu võetud esimese üldise märgistamisalase õigusaktini, milles oli sätestatud, et «jookide puhul, milles on alkoholi üle 1,2 mahuprotsendi, määrab nõukogu komisjoni ettepanekul kindlaks koostisosade märgistamise eeskirjad enne 22. detsembrit 1982».

Komisjon esitas selle nõude täitmiseks ettepanekud 1982. ja 1992. aastal, kuid nõukogu ei jõudnud nende ettepanekute suhtes kokkuleppele. Komisjon esitas seejärel 1997. aasta veebruaris uue ettepaneku, mis lisati lõpuks 2002. aasta detsembris nõukogu töörühma päevakorda. Kuigi ELi erinõuded, milles käsitleti allergiat või talumatust põhjustada võivate koostisosade esitamist märgistusel, hõlmasid ka alkohoolseid jooke, ei kehtestatud nende arutelude järel alkohoolsete jookide koostisosade märgistamise üldisi eeskirju.

2011. aasta «määrusega on säilitatud kohustuslik koostisosade loetelu ja kehtestatud kohustusliku toitumisalase teabe (energiasisaldus ning rasvade, küllastunud rasvhapete, süsivesikute, suhkrute, valkude ja soola sisaldus) esitamise nõue alates 16. detsembrist 2016. Need sätted ei hõlma alkohoolseid jooke».

Niisiis näeme enda silme ees lahti rullumas protsessi, mille juured on vähemalt 1982. aastas. Ja kogu selle perioodi arutelude tulemusena on püsivalt otsustatud, et alkohol on selline tootegrupp, millele sellist lisakohustust ei ole vaja panna. Kas on võimalik ette kujutada, et selline ettepanek  – «Teeme õige alkoholile erandi» – sai tulla kuidagi ilma otsese alkoholitööstuse surveta? Kujutate ette, kui piinlik võis sellise absurdse ettepaneku esmane tegemine olla?! Ja kui piinlik on nüüd näha, et seda põhimõtet hoiti elus 35 aastat.

Tähelepanelik lugeja aga ehk on märganud alkoholitootjate omapoolseid vabatahtlikke algatusi erinevates riikides, ja nii see tõesti on. Siin-seal on erinevad alkoholitootjad vabatahtlikult teatud infot hakanud avaldama. Kuid nende suhtumine ei ole selgelt alati selline olnud. Mida kinnitab ka nüüdne Euroopa Komisjoni aruanne. «Tootmisharu seisukoht on selles küsimuses viimasel ajal märkimisväärselt muutunud. Kui varem olid toidukäitlejad vastu igasugustele täiendavatele märgistamisnõuetele, siis praegu tunnistab enamik sektoreid, et tarbijatel on õigus oma jookide koostist teada.»

Kus oli see arusaamine siiamaani? Kus olid tootjate vastutustunne ja eetilisus kõik need varasemad aastad? Tegemist ei ole mingi valdkonnaga, kus oleks tehtud olulisi avastusi ja uusi leide. Väide, et tootjad on nüüd äkki siiralt vastutustundlikud ja teeksid neid samme ka ilma välise surveta paistab olevat väga ebatõenäoline. Alkoholitootjate aktiveerumine teatud valdkondades kompromissi leidmiseks on selgelt suurenenud pärast 2006. ja 2010. aastat, mil vastavalt võeti vastu Euroopa Liidu esimene alkoholistrateegia ning esimene globaalne alkoholistrateegia (WHO). Nad on arusaanud, et liikvele on läinud sarnased arengud, mis tabasid varemalt tubakapoliitikat. Kui nad jääksid põikpäiselt absoluutselt kõigele vastanduma, lükkaksid nad ennast ise nende ümarlaudade tagant eemale. Nii on nad nendele laudadele hoopis asetamas eneseregulatsiooni ettepanekuid väites, et nad on piisavalt vastutustundlikud, et ise ennast reguleerida ja et riiklikke eneseregulatsioone pole vaja. Nad tunnevad, et köis nende kõri ümber on vaikselt kokku tõmbumas ja midagi on vaja teha. Selle tegemise peamine motiiv näib aga selgelt olevat protsessi viivitamine ja võimalikult varjatud pidurdamine.

Liikmesriigi võimalused Iirimaa näitel

Oleme senimaani seda teemat vaadanud Euroopa Liidu kontekstis, kuid alkoholipoliitika on peamiselt siiski iga liikmesriigi vastutus. Pöörame aga siis pilgu ühele riigile, kes astub omalt poolt reaalseid samme. Iirimaa rahva tervise alkoholi eelnõu (Public Health Alcohol Bill) plaanib muude meetmete seas kehtestada ka kohustuslikud tervisehoiatused ja märgistused, mis sisaldaks toote kaloririkkust. Selle vastu on aga astunud 11 Euroopa Liidu liikmesriiki – Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Holland, Slovakkia, Austria, Bulgaaria, Tshehhi Vabariik, Poola, Rumeenia ja Hispaania. Nende riikide hulgas on Euroopa suurimad õlle- ja veinitootjad ning nende mureks on muidugi Iirimaa regulatsiooni mõju ühisturule. Ning oma vastuhääle on andnud ka Euroopa Komisjon ise.

Nagu aru saate, ei käsitle Euroopa Komisjoni aruanne üldse tervisehoiatusi ning nende osas on edusammud muidugi veel väiksemad. Kuigi etanool on teratogeen, kantserogeen, psühhoaktiivne sõltuvusaine; ei taha alkoholitootjad seostada ennast ühegi nende terviseriskiga. Alkohol põhjustab otseselt vähemalt seitse erinevat vähivormi, kusjuures Euroopa vähktõvevastane tegevuskava tõdeb, et vähiriskist lähtudes on «alkoholi mittetarvitamine parim variant».

Võib ju arvata, et inimesed on niigi teadlikud ja nende infode tüütu lisamine oleks ebavajalik. Erinevad rahvad, kimpus ülekaalulisusega, on tasapisi avastamas, kui vähe nad on tegelikult alkoholi kalorsusest teadlikud. Hiljutine uurimus Iirimaal paljastas aga suisa hirmutava tulemuse, mille kohaselt 66 protsenti Iiri meestest usub, et punane vein kaitseb neid vähi eest. Nad mitte ainult ei ole teadmatusest alkoholi vähkitekitavast toimest, nad koguni usuvad, et selle tarvitamine kaitseb neid vähi eest.

Alkoholitööstus on nendest teadlikkuse lünkadest teadlik, kuid mitte ükski «osapoole kohusetundlikkus» ei suuda neid sundida oma toodet sõnades seostama vähiga.

Efektiivsuse küsimus

Aga lõppude lõpuks, ehk ei ole see info avaldamine üldse efektiivne meede, millega tegeleda? Inimeste ebatervislikud valikud ei tulene valdavalt teadmatusest. Nad otsustavad neid aineid siiski tarbida, kuna tahavad. Siiski viitab aruanne küsitlusele, mille kohaselt «peaaegu pooled (49) osalenutest tahtsid teavet alkohoolsete jookide energiasisalduse kohta ja 16 protsenti kinnitasid, et kavatsevad selle teabe põhjal vähendada oma alkoholitarbimist».

Kuid isegi, kui see ei oleks efektiivne alkoholitarvitamise vähendamiseks, polegi see peamine asi. See on valdavalt tarbijakaitse ja -õiguste küsimus. Inimestel on õigus teada, mis tema joogis on ja mida see jook võib potentsiaalselt talle teha. 35 aastat on poliitikud ja ametnikud, alkoholitööstuse survel, otsustanud, et see õigus pole oluline.