Ene Pajula veste: mammi ei näe punasel värvil mingit süüd

Ajakirjanik Ene Pajula Foto: Tairo Lutter

Viimasel ajal on mammi palju juurelnud selle üle, mis muudab Eesti inimese oma seisukohavõttudes vahel nii raevukaks? Nii kompromissituks, nii nui neljaks oma tõde taga ajavaks? Siin mina seisan ja teisiti ei saa!

Muidugi on asju, milles peab endale kindlaks jääma. Nagu näiteks siis, kui kõne alla peaks tõusma demokraatliku riigikorra püsimine, igasugune vägivald ja inimväärikus. Mammi vanemad igatahes õpetasid talle juba pisikesest peale, et kõigiga tuleb käituda nii, nagu sa tahad, et sinuga käitutakse.

Ükskõik, olgu nad siis sinu meelest liiga paksud, liiga kõhnad, jalutud, kurdid, prillipapad, kokutajad, mis iganes teistsugused… Nahavärv ega seksuaalne orientatsioon ei olnud tollal veel teema, kuigi hiljem sai mammi teada, et tema vanemate tutvusringkonnas oli juba siis üks lesbipaar, keda selles ringis ei tõrjutud. Vastupidi, nende sõbralikku läbisaamist ja vastastikust truudust pigem imetleti.

Aeg-ajalt arutletakse jälle ja jälle selle üle, et kuivõrd me oleme ikka veel sovetiaegse mentaliteediga. Mis mõttes? Mammi meelest oli see olnud mõttetu arutelu. Aga mõni aasta tagasi elas ta natuke aega Inglismaal, kus tema korteriperenaine oli suur Eesti-huviline. Tema küsis ja mammi muudkui rääkis talle eestlastest ja Eesti ajaloost ja nõukogude ajast igas hommiku- ja õhtusöögilauas.

Kuni majaproua lõpuks jutustas talle järgmise loo. Oli tal olnud üks noor hiinlannast kostiline, ja just sel ajal oli Austraalia kohal üks Hiina lennuk alla kukkunud. Mitusada hukkunut, sellest rääkis terve maailm, aga hiinlanna raius kui rauda: see ei ole tõsi, see on imperialistide alusetu väljamõeldis ja alatu laim! Hiina lennukid ei kuku alla!

Küsimus, mis majaproual tekkis, oli see, et kuidas mammil ometi oli õnnestunud vältida nõukogude ajupesu? See pani mammi kohe päris mõtlema. Talle tundus, et me kõik olime selles suhtes lihtsalt immuunsed. Mammile küll ei meenunud kedagi, kes oleks Moskva juttu tõsiselt võtnud, ja kui Moskva haare lõdvenes, siis heideti kogu ideoloogiline taak kõrvale nagu üks vana räbaldunud tekk.

Aga kui ta nüüd kuulab, kuidas inimesed räägivad raadios ja telesaadetes ning esinevad sotsiaalmeedias, siis pole ta selles enam nii kindel. Mammi ei teadnud, kas nutta või naerda, kui ühes raadio «Vox Populi» küsitluses teatas keegi põhimõttekindel meesterahvas, et talle ei meeldinud proua presidendi punaste varrukatega pluus, mida ta kandis vabariigi aastapäeva vastuvõtul – see olevat demonstreerinud liigset idanaabri-meelsust. Oleksid pidanud olema sinised!

No tõesti! Kas veel hiljuti ei olnud sinine värv, eriti sinised aknaraamid, eestlastele kindel märk venelastest? Aga olgem siis põhjalikud. Keelustame punase värvi kogu Eesti Vabariigi territooriumil. Kohustame kõik rahvariideseelikute punased triibud siniseks ja mustaks värvima ega luba siin lehvitada ühegi riigi lippu, milles on punast värvi, nagu näiteks USA, Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa, eriti muidugi Hiina ja Türgi, sest kas pole see siis silmategemine Venemaale?

Tallinna punased katused tuleb üle tõrvata ja iga viimane kui punane rõivatükk viia küla- või linnaväljakule ning seal korravalvurite valvsa pilgu all ära põletada. Kes tahab mõnda eriti kallist hilpu säilitada, näiteks Lihula rahvariideid, siis tuletagu meelde need lõõrid ja korstnajalad, mida kasutati armsate asjade peitmiseks seitsekümmend aastat tagasi. Kas ei tule tuttav ette!

Teisalt nõudis samas küsitluses üks teine meesterahvas, et peaministriks saagu Tiit Vähi, kes tunneb idanaabri hingeelu teistest paremini ja saavutab nendega kindlasti igikestva sõpruse. Ei jää üle muud kui loota, et inimesed suudavad oma erimeelsused lahendada ilma käsitsi kokku minemata.

Nagu näiteks selleski küsimuses, kas püstitada president Pätsile mälestusmärk või mitte. Tegelikult on see vaidlus Eesti klassika – üks räägib aiast, teine aiaaugust. Ühed ütlevad, et Pätsi osa Eesti Vabariigi sünnis ei ole võimalik üle hinnata, see on see, mille poolest ta austust väärib. Teised ütlevad, et igavene renegaat, kehtestas vaikiva ajastu, pani vapsid kinni ja müüs riigi tagatipuks venelastele maha – et kuna Toompeale kannatas miljonipeldikut rajada, siis võib sinna ka Pätsi monumendi panna.

Nojah, eks õigus ole mõlemal poolel. Sõltub, kummast otsast vaadata. Ja jälle peab mammi meenutama oma vanemaid, kes talle varakult selgeks tegid, et maailm ei ole mustvalge, siin on palju värve ja varjundeid. Pealegi on igas halvas ka oma hea pool, ja igas heas ka midagi, mis nii väga hea ei ole. Pole nii, nagu nõukogude ajal: sa kas oled meie poolt või meie vastu! Meenutatagu kasvõi nõukogudeaegseid filme, kus peategelasel olid kas inglitiivad või saatana sarved, ei mingeid vahepealseid valikuid.

Selle Pätsi samba üle mammi siiski arutleks natuke oma teadmiste piires, kuigi ilmselgelt need, kes kokkusurutud lõuapärade ja rusikas kätega oma seisukoha juurde jäävad, seda niikuinii ei kuula. Mis eriti veider, seda nui neljaks olekut näib olevat kõige rohkem nendes, kes sovetiaja jälgi endas kõige vihasemalt eitavad.

Mammi meelest pidi Päts olema üks sirge seljaga mees. Mõelda, mis olukorras Eesti Vabariik välja kuulutati. See oli tõesti hetk, kus polnud aega uinamuinatada: siitpoolt vaadates ja sealtpoolt vaadates. Otsus tuli langetada ja seda tuli teha kohe. Muidugi ei olnud Päts ainus, kes seal juures oli, aga siiski näib, et tema kindlameelsus oli oluline.

Mis puutub vaikivasse ajastusse, siis teavad asjatundjad kindlasti paremini kui mammi, et 1918. aasta veebruarist kuni sügiseni 1933 oli Eestis 24 valitsust. Inimesed olid sellest kõigest surmani tüdinud ja mammi on tundnud õige mitmeid tolleaegseid inimesi, kes olid siiralt rahul, et Päts selle lõputu jauramise, mida tollal lehmakauplemiseks nimetati, ära lõpetas.

Mis puutub Eesti mahamüümisesse, siis kas keegi kujutab ette, millega oleks lõppenud sõjaline vastuhakk Nõukogude Venele? Muidugi on praegu uhke öelda, et kuni viimane põlvepikkune poisike… ja need teised sõnad, aga kas neil ütlejatel ei ole hea meel, et eestlased ikka veel alles on? Soomlased suutsid vastu hakata? Niivõrd-kuivõrd.

Soomlasi on pisut rohkem kui eestlasi, ja Talvesõjas toetasid neid lumehanged, 40 kraadi külma ja see, et Nõukogude sõdurid ei osanud suusatada. Soomlased muidugi säilitasid iseseisvuse, aga mitte päris kaotusteta. Nad pidid loovutama päris suure tüki oma maast, mida need inimesed ja nende järeltulijad, kes pidid oma talud maha jätma, põevad vaikselt tänaseni.

Nii et mammi Pätsi vastu raevukalt sõna ei võta, aga pooli ka ei vali – kui otsustatakse sammas püstitada, siis tore on, kui ei, siis mis seal ikka. Päts võib meeldida või mitte, aga Eesti ajaloost ega inimeste mälust pole teda kuigi lihtne välja uuristada, seda näitavad ka need 50 vaheaastat, kus ainuüksi Pätsi peale mõtlemine võis Siberisse viia.

Pealegi ei ole mammi ülepea väga monumendi-usku, tema meelest võinuks ka see Vabaduse platsi sammas pigem olemata olla, sest ausalt öeldes pole sel tegu ega nägu. Ja koht pärgade panekuks oli ju olemas – Ferdi Sannamehe «Reaali poiss», mis läheb tõesti hinge.

Mammit häirib natuke see, et president Kaljulaid Pätsi ausamba küsimuses poole valis. Võib-olla presidendil polnudki võimalik otsesest vastusest kõrvale hoida ning ausa ja siira inimesena ta ütlebki nii, nagu mõtleb, aga äkki oleks siiski diplomaatilisem, kui ta neis küsimustes, kus inimesed on väga teravalt eri arvamusel, jääks vähemalt avalikkuse ees neutraalseks?