Madis Iganõmm: kes küll peataks riikliku kurjuse ja ülbuse võimutsemise meie kodumetsades?

Metsatööd Foto: Marko Saarm / Sakala

Riikliku metsamajandamise keskuse (RMK) 18-aastase tegutsemisaja jooksul juhtus selle aasta alguses esimest korda nii, et kohalikud inimesed tulid oma kodumetsi planeeritavate raiete eest kaitsma, kirjutab spordiametnik Madis Iganõmm.

Inimesi teeb murelikuks metsades toimuv lageraiete massilisus, mis on kogu riiklikku metsanduse valdkonda üheselt hävitav. Kurb, kuid just sellele taktikale ja strateegiale on kogu praegune metsandus üles ehitatud. Kõik vahendid selleks on vaikivalt lubatud ja tulemust näeme kõikjal. Ökoloogiline ja sotsiaalkultuuriline osapool on kogu otsustamistest teadlikult eemaldatud.

Kuidas on siis võimalik, et esimest korda alles nüüd Kolgas kohalik kogukond reaalselt kaasati oma koduümbruse lageraiete aruteludele. Kindlasti on seda kaasamist püütud teha ka varem, aga tundub, et asja korraldati alati nii, et parem, kui kedagi ei tuleks – ja ega tuldudki.

Selline asjade käik andis hea võimaluse metsaalast teavitustööd ning avalikustamist mitte teha. RMK on üks osa riigi aparaadist, mis peaks riiki ja rahvast teenima kõige paremal moel. Politsei teeb regulaarselt ja läbimõeldult liiklusalast teavitustööd, sama näeme meditsiinivallas, kui arstid tutvustavad tegevusi tervise hoidmisel jne. Samamoodi loomulik on see kõikides riiklikes valdkondades, ka metsanduses peaks see nii olema. Aga kuidas sa ikka kasvatad iseenda tegevuse vastu inimeste teadlikkust ja seadusetundmist.

Kuritegelik ei ole mitte see, et riiklik metsandussektor ei ole tutvustanud ega avalikustanud kõige paremal moel oma tegevust meie kõigi ühise varaga. Kuritegelik on see, et teadlikult kasutatakse riiklikul tasandil ära inimeste teadmatust ja sisuliselt rikutakse sellise tegevusega meie kõikide elukeskkonda ja loodust mitme järgneva põlvkonna jaoks. Metsavahid, kes kõige paremini tundsid kohalike piirkondade taime- ja loomarikkusi ning oleksid olnud võimelised seisma huvigruppide huvide eest, olid esimesed, kes kõrvaldati. Kiiresti likvideeriti ka kompetentsikeskusena Metsainstituut. See, et endine metsatööstur määrati kõrgeimaks riigi looduskaitse juhiks, on eelneva loomulik jätk, nagu ka riigikontrolli koostatud hoiatava metsaauditi arvestamata jätmine. Kaasava tegevusena kinnitati metsanduse nõukogu koosseis, kus sotsiaalne osapool puudub üldse ja keskkonna esindajaid on kaks kuue vastu. Lisaks seadustati olukord, kus lageraiete puhul ei ole vaja teha keskkonnamõjude uuringut.

Nii jäävadki pesitsemist alustanud kaitsealused liigid või haruldased taimekooslused harvesteri roomikute alla. Seega kehtib meie riigis looduskaitseseadus ainult umbes 20 protsenti territooriumist ehk looduskaitsealadel. Mis sellest, et selle seaduse paragrahv üks räägib muuhulgas ka kultuuriloost ning esteetiliselt väärtuslikust looduskeskkonna säilitamisest.

Metsa seaduslik hävitamine

Kõike seda vaadeldes tundub, et viimaste aegade üheks Eesti paremini ettevalmistatud kuriteoks oma rahva ja kultuuri vastu on hetkeliste kasumite nimel metsade ja looduse mitmekesisuse seaduslik hävitamine. Kas tõesti rabatakse ahnelt iga vähegi raiumiskõlbliku metsatukka ainult selleks, et «õpetajate» palka tõsta? Kolga rahva ja RMK esindajate esimesel koosolekul ütles üks õpetaja, et tema on nõus oma palgatõusuga ootama, peaasi, et kodumets jääks alles. Võib-olla tuleks kogu seda temaatikat käsitleda hoopis maadevahetuse kriminaalasja raames, sest tundub, et mõlemale protsessile pandi algus ühe ja sama laua taga.

Meile edastatakse eksitavaid arvutusmudeleid juurdekasvudest ja raieküpsustest, aga keegi ei ole seni välja ütelnud, et reaalset täiskasvanud riigimetsa on täna alles veel umbes veerand. Iga Eesti inimese kohta on meil riigi metsamaad 0,8 hektarit.  Huvitav, millisena see minu 0,8 täna välja näeb? Võib-olla tasuks tinglikult igale eesti inimesele tema 0,8 hektarit seene- ja marjametsaks kihelkonnapõhiselt ära kinnitada.

Kolga rahvaga kohtumisel tulid välja mõned huvitavad seisukohad. Selle piirkonna Viru raba on üks RMK kõige külastavamaid rahvusvahelisi turismiobjekte. Nüüd kavatsetakse üks sinnasõidu teepool lageraidega maha võtta, samuti raba vahetus läheduses olev mets. Kohaletulnute protestile vastates selgus RMK seisukoht, et turistidele ka meeldib, kui nad näevad, et meil osatakse metsa korralikult majandada! Huvitav, millist uuringumeetodit keskkonnaministeerium selleks kasutas ning kus saab sellega tutvuda?

Veel jõuti tõeni, et suuri lageraieid on lihtsalt kõige odavam teha ja asi ongi ainult rahas. Niimoodi raiudes on saadav kasum kõige suurem. Kõik muud mõistlikud argumendid ja küsimused olid pärast selle väljaütlemist mõttetud. Selline ongi siis meil teaduspõhine ja tänapäevane viis metsi majandada. Selles kontekstis on arusaamatu, miks RMK kodulehel on kirjas, et nad järgivad elurikkuse hoidmiseks olulisi põhimõtteid ka majandatavas metsas, kus tehtavat loodussõbralikku metsatööd. Kuidas seda looduslikku elurikkust sõbralikult majandatavas ehk lageraidega metsamaastikul tagatakse on vast RMK asutusesisene saladus. Majandamiskasumile toetudes kavatsetakse ka viimaste seaduseparandustega suurendada veelgi lageraiete osakaalu. Millised on kõik lõplikud kasuminumbrid ja kuidas neid kanaliseeritakse, jäi paraku seekord rääkimata.

President tõstatas õigustatult aastapäevakõnes üles kurjuse teema meie kodudes ja palus olla tähelepanelik selle ärahoidmiseks. Kes küll peataks riikliku kurjuse ja ülbuse võimutsemise meie kodumetsades?