Toomas Varrak

FOTO: Erakogu

Liberaalne demokraatia kipub selliseid väärtusi – nagu näiteks rahvuslus, religioon, traditsiooniline perekond, surmanuhtlus – kaitsvat poliitikat ja erakondi kvalifitseerima äärmuslikuks ja/või populistlikeks, kirjutab ajaloolane ja poliitikateadlane Toomas Varrak.

Tartu Ülikooli (TÜ) vilistlase ja teadlase Jüri Kuke surmast nõukogude vangilaagris Venemaal on tänaseks möödunud 36 aastat. Vangilaagrisse sattus ta teatavasti seetõttu, et kasutas  teadlase ning ausa inimese loomupärast õigust: rääkida ja tegutseda nõnda, nagu südametunnistus sunnib. Niisugust õigust toonane poliitiline režiim ei tunnistanud, kui just südametunnistus ei olnud tuletatud kommunismipõhimõtteist. 

Tänaseks on see režiim kadunud minevikku. Selle asemele on astunud demokraatia. Nii võiks ehk öelda, et Kukk hukkus võitluses südametunnistuse vabaduse ja demokraatia eest. Seetõttu oleks ilus, kui demokraatlik Eesti ja TÜ avaldaks talle austust ka ametliku esindaja saatmisega üritustele, mis oli pühendatud Kuke mälestuseks.

Paraku ei paista ametlik Eesti välja sellega, et tunnustab ja austab kõiki neid, kes ühel või teisel kombel on võidelnud ja langenud oma südametunnistuse kohaselt demokraatliku ja iseseisva Eesti riigi eest. Olgu see siis Kukk, eesti mehed Saksa mundrites või metsavennad. Nii paistab, et Eesti riigi ja tema demokraatliku korralduse eest väärivad täna ametlikku tunnustust vaid Vabadussõja juhid ja sõdurid. Nende ja tänase päeva vahele jääb aga ajaline tühik, kus pole kedagi, kes tänase Eesti riigi silmis taolist au vääriks. Ometi arenesid ka sel ajal Eesti riigi ja rahva jaoks saatusliku kaaluga protsessid, milles Eesti kodanikud ei olnud pealtvaatajad, vaid osalised. Ja maksid selle eest sageli elu või vabadusega. Alles uue põlvkonna tegevus laulva revolutsiooni käigus Eesti demokraatia ja omariikluse taastamiseks leiab Vabadussõja kangelaste kõrval riiklikku tunnustust ning vääristamist teenetemärkidega.  

Demokraatlik väärtusruum

Eesti Vabariigi 99. aastapäeva kõnes ütles president Kersti Kaljulaid, et «iseseisev Eesti riik saab eksisteerida üksnes demokraatlikus väärtusruumis». Demokraatliku väärtusruumi loob aga poliitika, mis rajaneb aususel ja südametunnistusel. Raske on pidada selliseks aga poliitikat, mis püüab põhiseadusest mööda hiilida juriidiliste keerutustega. On häbistav, et poliitilised ametnikud, kelle ülesandeks on teostada järelevalvet riigivõimu põhiseaduslikkuse üle, on riiklikult ühes kõige olulisemas küsimuses vaikinud või asja tuumast põiklemisega mööda vaadanud. Põhiseaduse kohaselt on nad sõltumatud, kuid käituvad täitevvõimu poliitiliste kannupoistena. Nende selja taha on kerge pugeda tegelastel, kes taolist poliitikat viljelevad. Sellist poliitikat ei saa pidada ausaks ega demokraatlikku väärtusruumi loovaks. Pigem vastab see tänases maailmas kurikuulsuse omandanud nn tõejärgse poliitika standarditele.

Demokraatia tähendab rahva võimu ja on mõistena pärand antiiksest Kreekast. Praktilises käibes võib selle mõiste sisu aga tugevasti varieeruda, kanda lausa vastandlikku tähendust. Kui otsida Eesti raamatukogude elektroonilisest kataloogist teavet selle mõiste kohta, siis võib leida enam kui kümmekond erinevat demokraatia vormi. Teaduskirjanduses võib kohata omakorda kaheksat demokraatia tüüpi, mis erinevad üksteisest teoreetilistes alustes,  iseloomulikes joontes ning üldistes sotsiaalsetes eeldustes. Millised need erinevused ka poleks, kannab mõiste demokraatia poliitilises käibes positiivset väärtuslaengut. Vastupidiselt ladinakeelsest tüvest välmitud, ligilähedaselt samatähenduslikule mõistele populism. Viimane omab tavakäibes selgelt negatiivset väärtuslaengut.

Üldjuhul peetakse lääne kultuuriruumis demokraatia all silmas nn liberaalset demokraatiat. Selles mõistelises ühenduses on demokraatia ja liberalism omavahel nii tihedalt liitunud, et sageli peetakse neid identseiks ja vahetatakse teineteisega ära. Tegelikult puudutab selle mõiste esimene pool, liberaalne  küsimust – kuidas peaks valitsema; mõiste teine pool, demokraatia, aga küsimust, kes peaks valitsema. Ideoloogiliselt toetub liberaalne demokraatia valdavalt Prantsuse XVIII sajandi valgustajate seisukohtadele; organisatsiooniliselt vormilt on liberaalne demokraatia aga pluralistlik, st selles on eluõigus erinevatel poliitilistel põhimõtetel ja püüdlustel – liberaalsetel, konservatiivsetel, sotsialistlikel jt.

Liberaalne demokraatia, populism ja diktatuurid

Prantsuse valgustusideede kandev roll on vajutanud pitseri liberaalse demokraatiakäsitluse väärtussüsteemile. Nii on liberalismi väärtussüsteem tõrjunud vähehaaval demokraatia mõistest välja teiste poliitiliste väärtussüsteemide, eelkõige konservatismi, vähemal määral ka sotsialismi väärtussüsteemi elemente, kvalifitseerides neid iganenuiks, tagurlikeks või isegi reaktsioonilisteks. Sellisteks tõrjutud väärtusteks on rahvuslus, religioon, traditsiooniline perekond, surmanuhtlus jõhkrate kuritegude karistamiseks jne, kui nimetada vaid esimesi meeldetulevaid. Tühiseid mugandusi arvestamata võib öelda, et kõik need väärtused olid omal kohal antiikdemokraatias ning mahuvad ka tänase laiema poliitilise filosoofia demokraatiakäsitlusse. Igatahes ei ole neil väärtustel midagi tegemist demokraatia põhiprobleemiga, s.o küsimusega, kes valitseb.

Liberaalne demokraatia kipub selliseid väärtusi kaitsvat poliitikat ja erakondi kvalifitseerima äärmuslikuks ja/või populistlikeks. Tegelikult on see liberaalide katse kaaperdada mõiste demokraatia ja monopoliseerida selle sisu. Sisuliselt samal seisukohal on ekstremismiekspert Cas Mudde Georgia Ülikoolist, kes väidab, et «populism on illiberaalne demokraatlik vastus aastakümnetepikkusele ebademokraatlikule liberaalsele poliitikale» (Der Spiegel 2016, Nr. 47, S. 93).

Kui võtta mõni juhuslik näide, siis võiks ju küsida, miks on äärmuslik inimeste soovimatus leppida enamusele vastuvõtmatu homosuhete seadustamise või massilise sisserändega teistest riikidest ja kultuurikontekstist; mis muudab niisuguse  soovimatuse äärmuslikuks? Või mis muudab äärmuslikuks brittide soovi lahkuda Euroopa Liidust, Prantsuse Rahvarinde (FN) soovi loobuda eurost või Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) poliitika uue piirilepingu sõlmimise vastu jne. Neile küsimustele on sama raske vastata kui küsimusele, miks peaks pidama äärmuslikuks soovi astuda välja erakonnast või ametiühingust, mille liikmeks kord on astutud; või mis muudab äärmuslikuks tõrksuse, lubada oma elamispinnale võõraid inimesi, kes mingitel põhjustel on lahkunud või jäänud ilma omaenda eluruumist. Rõhutame veel kord, et küsimus on äärmusluse, mitte otstarbekuse või moraali kohta.

Liberaaldemokraatliku maailmavaate poliitiline sisu tuleneb tema inimesekäsitlusest. Nagu öeldud, tugineb see valgustussajandi mõtlejate ideelisele pärandile. Lühidalt kokku võttes võib selle kohta öelda, et kõik inimesed sünnivad vabade ja võrdsetena, on oma tegudes mõistuspärased ja loomu poolest head. Igasuguse poliitilise korralduse eesmärk on inimese loomulike ja võõrandamatute õiguste kaitse. Kõik halb inimeses on vildakate ühiskondlike suhete tagajärg. Need eeldused ei ole võetud inimese praktilisest või ajaloolisest kogemusest, vaid on mõistuspärased konstruktsioonid (nagu matemaatilised abstraktsioonid), mis ei kuulu empiirilisele kontrollimisele. On pisut kummaline, et ajastul, kus igasugust ühiskondlikku progressi seostatakse teaduse produtseeritud faktiliste teadmiste tohutu kasvuga, ei pea liberaalne demokraatia  poliitilise korrektsuse huvides õigeks näiteks kuritegevuse statistika koostamist rahvuse, sisserännanu ja kodakondsuse alusel. Ometi lubaks niisugune statistika hinnata liberaalse demokraatia aluspõhimõtete kehtivust või suvalisust.          

Liberaalse demokraatia ideede praktilise elluviimise katse Suures Prantsuse revolutsioonis lõppes teatavasti jakobiinide verise diktatuuriga. Samuti lõppes teine katse Vene demokraatlikus revolutsioonis 1917. aastal, mis päädis bolševistliku pöörde ehk proletariaadi diktatuuriga. Niisugused kogemused lubavad kriitikuil väita, et liberaalne demokraatia on juba algselt oma olemuselt «totalitaarne». Tema ideaal on täielikult politiseeritud, s.o erakondlikult organiseeritud rahvas. Kriitikute seisukohta toetab liberaalse demokraatia tõrges suhtumine nn populistlikesse liikumistesse ja ettevõtetesse, kelle erakondadevälist tegevust liberaalne demokraatia peab demokraatiat ohustavaks. Selline arusaam demokraatiast ei erine põhimõttes  jakobiinide seisukohast, mille kohaselt revolutsiooni vastased olid rahva vaenlased  ega bolševike seisukohtadest kodanluse kohta. Jakobiinid saatsid oma vastased giljotiinile, bolševikud seadsid oma vastased seina äärde või kihutasid külmale maale, liberaaldemokraadid aga omistavad oma vastastele inimväärikust alandavaid, iganenud ja reaktsioonilisi seisukohti. 

Eelöeldu lubab väita, et demokraatliku väärtusruumi (millest rääkis presidendi aastapäevakõne ja mille eest hukkus Kukk) ehitamine liberaaldemokraatia vundamendile, on küsitava väärtusega ettevõte. Sama kehtib teise doktrinäärse demokraatliku süsteemi ja ideoloogia – sotsiaaldemokraatia kohta. Need väärtussüsteemid võivad anda kahtlase väärtusega tõusmeid, millel tõe ja aususega palju ühist ei ole.

Õiglus ja humanism

Demokraatliku väärtusruumi loob pigem humanism (mida liberaaldemokraatia meelsasti monopoliseerib), mis peab isiksust, ausust ja õiglust kõrgeimaks väärtusteks. Humanism, sh õiglus ei tulene mingitest abstraktsetest või aprioorsetest alusväärtustest, vaid on konkreetsete ja muutlike olude vili. Konservatiivse ideoloogia üks alustaladest, Edmund Burke kirjutas, et ta suudab ainult suure vaevaga eristada poliitikat õiglusest. Õiglus ise on tsiviilühiskonna suur poliitika; ja igasugune silmatorkav eemaldumine õigluses äratab tema arvates kahtlust. 

Õiglus ja humanism on hoiaku ja suhtumise, mitte normi küsimus, nagu doktrinäärne demokraatia käsitleb humanismi ja omi alusväärtusi. Selles mõttes sobivad konservatiivsed väärtused demokraatlikku väärtusruumi paremini täitma kui  liberaalne demokraatia. Konservatiivne demokraatia käsitleb õigust ja õiglust kui institutsiooni, mis on vanem kui meie. Doktrinäärsele demokraatiale tema erinevates vormides, liberaalses, sotsiaalses, kommunistlikus on õigus aga instrumendiks, millega luua uut ja paremat maailma. Et sellega on raske täiuslikumat demokraatiat ehitada, see paistab liberaalide kombest, jagada poliitikat demokraatlikuks ja populistlikuks. Õiglus lihtsalt ei jagune nõnda. Nagu ta ei jagunenud nõukogude ajalgi proletaarseks ja kodanlikuks.  

Demokraatia kvaliteet sõltub tegelikult sellest, kui hästi või halvasti viib poliitika ellu rahva tahet. Nagu osutas Saksa õigus- ja poliitikateadlane Georg Jellinek, tuleb rahva tahte all silmas pidada rahva juriidilist tahet (põhiseadust), mitte rahva füüsilist tahet (valimistulemused). Hinnangu andmiseks liberalismi poolt kaaperdatud ja monopoliseeritud demokraatiale on õpetlik meenutada mõningaid demokraatia, s.o rahva võimu jaoks põhimõttelist tähtsust omavaid asjaolusid Eesti poliitikas.

1990. aasta 30. märtsil kuulutas esimene sõjajärgne demokraatlikult valitud rahvaesindus,  Eesti Ülemnõukogu välja 1940. aastal okupeeritud ja annekteeritud Eesti Vabariigi täieliku taastamise põhimõttel restitutio in integrum, s.o tema sõjaeelsetes piirides. See oli põhiseadusliku tähendusega otsus. Otsusele vaatamata alustab Eesti valitsus Vene Föderatsiooniga läbirääkimisi ja sõlmib uue piirilepingu, millel pole sõjaeelsete piiridega midagi ühist. 1996. aastal sõlmib Eesti valitsus (kelle toonane juht paistab hiljem silma väitega, et valitsustes pole kedagi, kes tunneks majandust) merepiiri lepingu Lätiga, millega viimasele loovutatakse poole Hiiumaa jagu Eesti sõjaeelsest merealast. Valitsusele (ja lepingu ratifitseerinud riigikogule) ei tähendanud midagi, et neli aastat varem vastuvõetud põhiseaduse § 2 ütleb, et Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik.

Kuidas suhtuvad oma töösse riigiametnikud, kelle kohustuseks on jälgida riikliku poliitika vastavust põhiseadusele, sellest oli juba juttu eespool. Nemad on terased märkama, et põhiseadusega pole kooskõlas Eesti otsus ühineda Euroopa finantsstabiilsusmehhanismiga või keeld rajada kuhugi uus apteek, kus neid juba on rohkem kui üks 3000 elaniku kohta; samuti on põhiseadusevastane riigi plaan, tõsta aktsiise alkohoolsetele jookidele (kuigi põhiseadus ei räägi midagi aktsiisidest) jne. Kuid seda nad ei märka, mida iga kirjaoskaja inimene loeb põhiseadusest välja Eesti maismaapiiri kohta Venemaaga. Nii võiks arvata, et nende jaoks on eesti rahvas kirjaoskamatu.   

Sellist suhtumist rahva juriidilisse tahtesse ei saa teisiti nimetada kui liberaalseks. Vaid vabameelne ja eelarvamusteta poliitika võib pidada põhiseaduslikke norme takerdumiseks vanadesse ja iganenud ideedesse ja tavadesse, mis takistavad progressiivset edasiliikumist ja praktiliste probleemide lahendamist. 

Eeltooduga plekkide loetelu Eesti demokraatia pinnal ei piirdu. Kindlasti kuulub nende hulka ka kohtuvõimu tegevus, eelkõige asjades, millel on poliitiline alatoon. Kõigi nende plekkide ülesloetlemine ei ole käesoleva kirjutise ülesanne. Ka see vähene, mida siin puudutati, räägib sellest, et demokraatliku ühiskonna ja väärtusruumi olulise elemendi, õigusriikluse areng on Eestis veel üsna lapsekingades. Seetõttu on põhiseaduse preambulas väljendatud mõtet (et Eesti riik peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade) silmas pidades eriti oluline mitmesuguste kodanikeühenduste tegevusel, kultuurilistel, ajaloo ja riigikaitse alastel, samuti loodus- ja keskkonakaitse valdkonnas. Praegu hoiavad need ühendused enam kui riik üleval põhiseaduse ja demokraatia vaimu.