Tuumaenergia, odav ja parimaid tehnoloogiaid kasutades ka ohutu energialiik, on maailmale hädavajalik. Ka Eesti vajab tuumajaama, on akadeemikud Endel Lippmaa ja Anto Raukas veendunud.
Akadeemikud: nüüdistuumajaamad on ohutud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaapani 9,0-magnituudine maavärin, hiiglaslik tsunami ja saareriigi tuumajaamades üksteise järel aset leidnud avariid on pannud inimesi tõsiselt mõtlema tuumaenergeetika tuleviku üle. Kuid oleme sunnitud tõdema, et tuumaenergeetikale pole vähemalt lähikümnenditel alternatiivi, sest energianõudlus kasvab maailmas kiiresti.
1. jaanuaril 2007 elas maailmas 6 589 115 092 inimest ja elektrit tarbiti ligikaudu 15 000 TWh aastas. Aastal 2030 elab maailmas 8,2 miljardit inimest ja elektrinõudlus kahekordistub (kuni 30 000 TWh-ni aastas).
Eriti tugevasti mõjutab energeetikat majanduse plahvatuslik areng Hiinas ja Indias. Arvestades Hiina tormilist majanduskasvu, võib öelda, et hiinlane saavutab ameeriklase praeguse aastasissetuleku aastaks 2031. Selleks et naftatarbimises USA-le järele jõuda, vajab Hiina aastal 2031 päevas 99 miljonit barrelit naftat, kuid praegune maailmatoodang on vaid 79 miljonit barrelit.
Kui Hiina tahab USA-le järele jõuda kivisöe tarbimises – see on kaks tonni inimese kohta aastas –, vajaks ta 2,8 miljardit tonni kivisütt aastas, kusjuures praegune maailmatoodang on vaid 2,5 miljardit tonni. Kui Hiinas oleks aastal 2031 autosid sama palju, kui on praegu USAs – see on 0,77 autot inimese kohta –, oleks seal 1,1 miljardit autot. Praegu on maailmas vaid 795 miljonit autot.
Kiiresti arenevas Indias on aga aastal 2030 rohkem inimesi kui praegu Hiinas. Sellise inimmassi energiavajadust saab katta vaid tuumaenergia ulatusliku rakendamise teel. Jaapanis on praegu 54 tuumajaama ja hoolimata riigis valitsevast kaosest ei saa neid sulgeda, sest ilma tuumajaamadeta pole Jaapani majandus jätkusuutlik.
Tuumajaamade kohta ringleb palju müüte. Tuumajaam olevat äärmiselt ohtlik. Arvud aga näitavad, et tuumaenergeetika ohvrite arv on mitu korda väiksem kui söe-, gaasi- või hüdroelektrijaamades.
Praegu on maailmas töös 442 tuumajaama, kus on olnud ligikaudu 100 erineva raskusastmega tõrget ja vaid kolm tõsisemat avariid. Tuumaelektrijaama reaktor ei saa mitte kuidagi plahvatada niimoodi nagu pomm, sest tuumakütuses on plahvatuslikult lõheneva uraani ja plutooniumi hulk ligi 40 korda väiksem, kui seda läheks vaja tuumade plahvatuslikuks lõhenemiseks.
Kõneldakse, et uraan lõpeb maailmas otsa ja hinnad kerkivad suurtesse kõrgustesse. Tegelikult on uraanivarud maakoores väga suured ja veelgi suuremad on tooriumivarud. Isegi Eesti maapõues on suured uraaniressursid, kokku ligi miljon tonni, ja ainuüksi Toolse fosforiidimaardla piires olevas graptoliitargilliidis on seda üle 27 000 tonni. Tuumakütus moodustab elektri hinnast vaid ca kümme protsenti, põlevkivi ja kivisöe puhul on see 30–50 protsenti, gaasil 70–80 protsenti. Eks seegi ole kõnekas, sest kui kütuse hind tõuseks, mõjuks see elektri hinnale vähem kui teiste kütuste puhul.
Palju kõneldakse tuumajäätmetest ja nende ohutustamisest. Võrreldes soojusjaamadega tuleb tuumajaamadest jäätmeid vaid tühisel hulgal. Üks keskmine 1000 MW reaktor kasutab aastas vaid 24 tonni neljaprotsendilise rikastusastmega uraani 235. Samasuguse võimsusega kivisöejaam tarbib aastas 4,5 miljonit tonni sütt, saastades tugevasti keskkonda. Prantsusmaa 59 reaktorit annavad 78 protsenti riigi energiast. Samal ajal toodab Prantsusmaa igal aastal 2500 kg tööstusjäätmeid elaniku kohta.
Sellest vaid alla ühe kilogrammi on tuumaelektrijaamade jäätmeid, millest ainult sada grammi on pikka aega radioaktiivsena püsivaid jäätmeid ja kümme grammi suure aktiivsusega jäätmeid. Eestil vaevalt et kunagi jäätmete matmise lõpphoidlat vaja läheb, sest Euroopa Komisjon valmistab ette direktiivi, mille järgi rajatakse regionaalsed lõpphoidlad, ning mitmed tuumajaamade tarnijad saavad ja soovivad kasutatud tuumakütusevardad ka tagasi võtta.
Nõudlus tuumajaamade järele on maailmas suur, kokku on lähematel aastakümnetel kavandatud 324 uut jaama. Üksnes Hiina tahab rajada üle saja uusimat tüüpi tuumajaama, mis avarii korral elektrit kasutamata ise sulguvad, India plaanib ehitada 19, Ukraina 22, Lõuna-Aafrika Vabariik 25 tuumajaama jne.
Seega ei saa meie eesmärgiks olla peatada tuumajaamade ehitamine, vaid muuta nad võimalikult töökindlamaks ja ohutumaks. 20 protsenti maailma tuumajaamadest asub seismilistes piirkondades ja inimesed ei tundnud nende ekspluateerimisel seni suurt muret. Jaapanis toimunu paneb meid vanu seisukohti aga ümber hindama.
Fukushima tuumajaama reaktorid olid pea 40 aastat vanad ega olnud mõeldud vastu seisma rohkem kui seitsme-kaheksamagnituudilisele maavärinale. Tsunamivastane kaitsesein suutis taluda vaid kuue meetri kõrgust hiidlainet.
Maksimaalse ohutuse tagamiseks on uusimates tuumajaamades nn süvakaitsekontseptsioon, mille puhul mitu ohutussüsteemi toimivad ilma välise juhtimiseta ja isegi olukorras, kus elektrivarustus katkeb.
Enamik tuumajaamu vajab jahutamiseks tohututes kogustes vett, Leningradi tuumajaamas (mida meil ekslikult nimetatakse Sosnovõi Bori tuumajaamaks) näiteks 240 000 kuupmeetrit ööpäevas. Fukushima jaamas katkes maavärina tõttu elektrivarustus, tsunami viis rivist välja varugeneraatorid ja akudel baseeruvad veepumbad ei suutnud tagada vajalikku veevarustust, mistõttu kütusevardad osaliselt paljastusid ning sellega kaasnes mõningane radioaktiivsete ainete emissioon.
Samal ajal on toimunut kohatu võrdsustada Tšernobõli avariiga, mida ei põhjustanud mitte tsunami, vaid inimese poolt ebakompetentselt kiirendatud tuuma-ahelreaktsioon, mis purustas reaktorikaane ja õhku paisati tohututes kogustes saasteaineid. Sealses grafiitreaktoris oli 1200 tonni põlevat kütust, mis leegitses üheksa ööpäeva, kandes kõrge energiaga radioaktiivsed osakesed suurde kõrgusesse, isegi stratosfääri.
Mida saame õppida Jaapani tuumaavariist, et sama ei juhtuks Eestis?
Esiteks on Eesti eeliseks asukoht seismiliselt stabiilses piirkonnas, kus senine tugevaim (Osmussaare) maavärin oli kõigest 4,7 magnituudi, mida jaapanlane ei märkakski.
Fukushima jaamad asuvad aga otse geoloogilisel murrangujoonel, sama sobimatu koht on näiteks San Andrease murrang Californias. Sellest hoolimata tuleb Eestiski reaktori asupaik valida kõiki meie piirkonna ohutegureid arvestades, mistõttu Suur-Pakri saar poleks sobivaim. Alati tuleb silmas pidada kõige halvemat varianti ja tuumajaama avarii korral tuleb arvestada võimalusega, et mõningane kiirgus levib jaamast kaugemale.
Seetõttu tuleb valida turvalisuse seisukohast parim isesulguvat tüüpi reaktor ja võimaluse korral plutooniumivaba kütus. Paljudes riikides on ilmnenud hooletust tuumajaamade kasutamisel ja kontrollimisel, kergekäelisust ohu hindamisel kasumi huvides jne. Sellest järeldub vajadus range ja erapooletu kontrolli, nagu ka tuumajaama enda julgeoleku tagamise järele.
On ilmselge, et Eesti vajab tuumajaama, sest juba aastal 2016 on Eesti sügavas energiakriisis. Eleringi arvutuste kohaselt jääb meil aastal 2025 puudu 1400 MW ja puuduvat võimsust pole ka kuskilt osta, sest ka Põhjamaade turg on defitsiidis. Suured varustusraskused hakkavad tekkima Venemaal.
Praegu on kujunemas meile eriti soodne olukord, sest mitmed paanitsevad riigid, nagu näiteks Saksamaa, pidurdavad oma tuumaenergeetika arendamise plaane, mis annab meile võimalusi saada häid reaktoreid võimalikult odavalt. Kasutagem see võimalus ära!
Eestis tuleb kiiresti vastu võtta vastav seadus. Kui 2011. aastal võetakse riigikogus vastu tuumaenergia seadus ja asutatakse tuumaenergia inspektsioon, siis saaks algatada reaktorite hankeprotsessi ja ehituse projekteerimise, ning kui kopp löödaks maasse 2015, siis võiks jaam valmida aastail 2020–2022. Tallinna Tehnikaülikooli ja Tartu Ülikooli koostöös on algatatud tuumaenergeetikaspetsialistide ettevalmistamine, mitmeid noori on juba õppinud ja õpib välismaal. Seega on meil selleks ajaks olemas ka tuumajaamas töötav meeskond.
Tuumajaama rajamisega kaasneb peale odava energia suur tööhõive. Jaama ehitamise ajal võiks töö leida ligikaudu 2000 inimest, tuumajaamas endas hiljem umbes 400.
Energiaturvalisus on iga riigi püsimajäämise alus ja me ei tohi oma tulevikku rajada elektri sisseostule. Maailm on üha plahvatusohtlikum, mistõttu riikidevahelised pinged energiaturul kasvavad.
Me peame oma energiavajadused katma riigisiseste ressurssidega ning muutma elektri tootmise ja tarbimise võimalikult efektiivseks ja läbipaistvaks. Kõige tugevam argument tuumaenergia poolt on see, et ta on odavaim! Saadava elektri hinnast oleks 70 protsenti kapitalikulud, kuni 15 protsenti kütusekulud ja 15 protsenti tegevuskulud.
Kümmekond aastat tagasi maksis üks vatt tuumareaktori võimsust üks USA dollar, seega 1000 MW jaam sada miljonit USA dollarit. Isesulguv ja täiesti ohutu jaam oleks kallim, ütleme siis ca 50 miljardit krooni, kuid praeguses paanikaolukorras, kus isegi Saksamaa kavatseb tuumaenergiast loobuda, saaksime hea reaktori kätte odavalt. See Saksamaa poliitilistel kaalutlustel tehtav samm teeb meile muret, sest Saksamaa on Euroopa mootor ja tema majanduslik allakäik oleks meile kahjulik.
Riik, kes midagi ei tooda, pole jätkusuutlik. Meil on vaja taastada tugev omamaine tööstus ja hoolitseda selle eest, et energiamahukad suurtööstused, nagu VKG, Nitrofert, Repo Tehased, Kunda tselluloosi- ja tsemenditehas, Balti laevaremonditehas jt ei pankrotistuks, vaid laieneksid. Vaid siis saab rahva elujärg paraneda. See kõik vajab aga energiat, ja oluliselt rohkem, kui saaksime kalli ja ebastabiilse tuulega.