Ene Andresen: Martin Helme ründas kohtunikke põhjendamatult

Martin Helme. Foto: Tiina Kõrtsini/Õhtuleht

Võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõte, mille rikkumist heitis Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) fraktsiooni esimees Martin Helme kohtunikele põhjendamatult ette, annab seaduste kohaldamisel lõpliku sõnaõiguse kohtule, mitte riigikogu liikmele, kirjutab Tartu Ülikooli haldusõiguse lektor Ene Andresen.

Sõnavabadust, kohtulikku kaebeõigust, teadusvabadust ja muid põhiõigusi nautivas ühiskonnas ei ole kohtunikke kriitikast puutumatuteks kuulutatud. Kuigi see ei pruugi avalikkusele silma paista, analüüsitakse ja arvustatakse kohtunike langetatud otsuseid menetlusosaliste edasikaebustes, kodanike kaebekirjades, kõrgema astme kohtu lahendites, koolitusmaterjalides, teadustöödes ja loengusaalides lakkamatult. Nagu tsiviliseeritud ühiskonnale tavaks, on kuni viimase ajani esitatud avalikus ruumis üksnes sisulisi ja argumenteeritud vastuväiteid.

Riigikogu liige Martin Helme süüdistas oma hiljutises sõnavõtus kolme kohtunikku Eesti seaduste ümbertegemises, jõustumata seaduse kohaldamises, võimude lahususe printsiibi ründamises ja Eesti riigikorra õõnestamises. Need riigikogu kõnepuldist kõlanud etteheited on äärmiselt teravad, samas võib olukorra hindamine kohtuotsusest ülevaadet omamata keeruliseks osutuda. Seepärast püüan intsidendi katalüsaatoriks olnud kohtuasja eripära ja mõju lühidalt selgitada.

Esimese asjana vajab rõhutamist, et kohus ei lahendanud samasooliste isikute abielu tunnustamise kohtuvaidlust 2016. aastal jõustunud kooseluseaduse alusel. Kuna tegemist oli õigussuhtega, mis puudutas välisriigi õiguse alusel omandatud õigust, kuulus kohaldamisele rahvusvahelise eraõiguse seadus, mis on Eestis kehtinud juba ligi 15 aastat. Selle seaduse alusel kohus otsuse ka tegi.

Teiseks tuleks tähele panna, et isikutering, kelle õigusi see kohtulahend puudutab, on väga kitsas. Eestis ei saa samasoolised isikud abielluda – see keeld on perekonnaseaduses kirjas ning kohus seda ümber ei hinnanud. Kogu temaatika hõlmab üksnes neid abielu sõlminud samasoolisi isikuid, kelle elukohariigiks ei ole Eesti, kuid kelle elukohariigi õiguse järgi on samasooliste abielu lubatud. Konkreetses lahendis võeti seisukoht kahe Rootsis elanud isiku abielu kehtivuse kohta. Veelgi täpsemaks minnes on kohtulahend siduv üksnes menetluses osalenud isikutele, mitte kõigile Rootsis elavatele samasoolistele abielupaaridele.

Rahvusvahelise eraõiguse seaduse kohaselt loetakse välisriigis sõlmitud abielu Eestis kehtivaks, kui abielu sõlmiti kooskõlas välisriigi õigusega ja abielu vastas sisuliste eelduste poolest mõlema abikaasa elukohariigi õigusele. Põhjuseid, miks ei peeta mõistlikuks eirata välismaal sõlmitud abielusid, mida Eestis ei ole võimalik sõlmida, on mitmeid. Eeskätt on nii abiellunutel endil kui ka kolmandatel isikutel vaja selgust, kas isik on riigi silmis abielus või mitte. Näiteks kui isik soovib Eesti elanikuga abielluda, võib tema varasemalt välisriigis sõlmitud abielu takistuseks saada. Välismaal sõlmitud abielu kehtivaks lugemise vastu võib ka riigil huvi olla. Kui välismaal sõlmitud abielu loetakse kehtivaks, lasub abivajaja eest hoolitsemise kohustus eelkõige abikaasal.

Eesti riigil ei ole kohustust lugeda kehtivaks kõik välisriikides sõlmitud abielud. Erandina ei kohaldata rahvusvahelise eraõiguse seaduse kohaselt välisriigi õigust juhul, «kui selle kohaldamine viiks tulemuseni, mis on ilmselgelt vastuolus Eesti õiguse oluliste põhimõtetega (avaliku korraga)». Konkreetses kohtuasjas pidi kohus hindama, kas samasooliste isikute abielu võimaldava Rootsi õiguse kohaldamise tagajärjel oleks rikutud mõnda põhiseaduslikku printsiipi või teiste isikute õigusi. Ringkonnakohus lähtus korrakaitseseaduses avaliku korra mõistele antud definitsioonist ning leidis, et:

«Isegi juhul, kui abielu sõlmimist samasooliste isikute vahel oleks põhjust hinnata Eesti tavade ja moraalipõhimõtetega vastuolus olevaks, ei järelduks sellest taolise välisriigis kehtivalt sõlmitud abielu Eestis tunnustamise vastuolu avaliku korraga, sest see ei seaks ohtu ühtegi olulist õigushüve ega kahjustaks kellegi subjektiivseid õigusi. Seda eriti olukorras, kus Eesti seadusandja on kooseluseaduse kehtestamisega juba asunud reguleerima muu hulgas samast soost isikute registreeritud partnerlussuhet.»

Pole põhjust kahelda, et kohus kohaldas kehtivat seadust ja langetas otsuse seadusandja poolt paika pandud raamides. Kui riik oleks pidanud kohtu seisukohta vastuvõetamatuks, saanuks riiki esindanud Harju maavalitsus kasutada edasikaebeõigust.

See kohtulahend ei pruugi kõigile meeldida, selle vastu võib esitada vastuargumente, kuid kohtunike ründamiseks puudus igasugune alus. Seesama võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõte, mille rikkumist kohtunikele põhjendamatult ette heideti, annab seaduste kohaldamisel lõpliku sõnaõiguse kohtule, mitte riigikogu liikmele. Eesti põhiseaduse järgi ei allu kohtud riigikogule, veel vähem on kohtud seotud riigikogu üksikute liikmete maailmapildiga.