Kaul Nurm

FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Alates iseseisvuse taastamisest on rahvas kõrgeimat riigivõimu teostanud neljal rahvahääletusel, seitsmel riigikogu ja kohaliku omavalitsuse volikogu ning kolmel Euroopa Parlamendi koosseisu valimistel. Põhiseadus ütleb, et valimised on Eestis vabad, proportsionaalsed, üldised, ühetaolised ja otsesed, kirjutab Vabaerakonna maaelutoimkonna esimees Kaul Nurm.

Kuid kui vabad on siiski meie valimised? Meil ei ole kindlasti probleeme aktiivse valimisõigusega ehk õigusega valida endale sobivaid poliitilisi eelistusi. Meil on aga probleem passiivse valimisõigusega ehk igaühe õigusega olla valitud, sest meie kodanikud pole seaduse ees enam kaugeltki võrdsed.

Poliitilise konkurentsi sulgemisest

Üllataval kombel on meie poliitiliste vabaduste suurimaks ahistajaks osutunud Reformierakond, kes samal ajal jutlustab ühiskonna avatusest ning isiku- ja majandusvabaduste kaitsest. 

Algas see kõik 2000ndate alguses, kui riigikogus esindatud erakonnad seadustasid endile rasvase ülalpidamise maksumaksja vahenditest – ühe otsusega suurendati riigieelarvelist toetust lausa kolm korda. Tänaseks on see summa paisunud 5,4 miljonit euroni aastas.

Erakondade ja üksikkandidaatide parlamenti jõudmist piirati kõrgete valimiskünniste ja kautsjonitega. Uue erakonna loomiseks seadustati vähemalt 1000 liikme nõue. Tsementeeriti suletud valimisnimekirjad, et tuua saadikuteks erakondadele ustavaid inimesi valijate vastuseisust hoolimata.

Kohalikul tasandil oldi samavõrra häiritud sõltumatute kodanike suurest valimisedust võrreldes erakondadega, mistõttu keelustati nii 2002. kui ka 2005. aastal kohalikud valimisliidud. Kuigi riigikohus mõlemad otsused hiljem tühistas, saavutati siiski suurem edu mitme valimisringkonna kaotamisega.

Näiteks moodustati 2002. aasta Tartu linnavolikogu valimistel nelja valimisringkonna asemele üks, mille tulemusena tõi populaarne linnapeakandidaat Andrus Ansip enda häältega volikogusse kaasa veel 22 olematu häältesaagiga isikut. Selline nähtus seadustati normiks üle Eesti, välja arvatud Tallinnas.

Äärmuseni on arendatud ka kõik valijate petmise vormid. Peibutuspartlust ekspluateeriti juba määrani, millele vastanduv valimisloosung «Ma ei ole part!» korjas 2009. aastal europarlamendi valimistel üksinda 100 000 häält. Tänaseks on kahe tooli seadus taas seadustatud ja poliitpardid valmistuvad juba sügiseseks rändeks, mitte lõunasse vaid kohalikele valimistele.

Kõik see päädis 2011. aastal sellega, et riigikogusse valiti üksnes neli erakonda ja 2012. aastaks jõuti arusaamades demokraatiast juba nii kaugele, et kavatseti seadustada täiendava riigieelarve toetusega neli ametlikku maailmavaadet. Enamatele maailmavaadetele ja vabadele ning sõltumatutele kodanikele poliitikas kohta enam ei nähtud.

Konkurentsi asendab korruptsioon

Poliitilise konkurentsi sulgemise tagajärg on paraku massiline poliitiline korruptsioon. Sellise korruptsiooni üks erivorme on sundparteistamine, mis seab ükskõik millisel avaliku sektori tegevusalal eduka karjääri tegemise eeltingimuseks mitte kodanike erialase pädevuse, vaid kuulumise võimuerakonda, mis kindlustaks võimuerakonnale tagasivalimise.

Ühiskonnas normaliseeriti arusaam, et olümpiakomitee juhiks, õiguskantsleriks, kõrgeima kohtu ja rahvusringhäälingu esimeheks saamisel tulebki kasutada poliitilise liftina Reformierakonda. Hakkas levima arusaam, et kui sa ei kuulu võimuerakonda, jäävad ka ärid kiratsema või omavalitsused ELi rahastuseta.

Teine enamlevinud korruptsioonivorm on seotud riigi- ja munitsipaalettevõtete ning sihtasutuste nõukogude poliitiliste määramistega. Eesti Energia nõukogu liikmele ehitati katlamaja. Estonian Airi nõukogu asus juhtima võimuerakonna suurannetaja. Korruptsioon Tallinna Sadamas on õnneks siiski saamas kohtulikku lahendit.

Kolmas laialdaselt levinud korruptsioonivorm on selline, kus poliitilistel ametikohtadel olevad isikud kasutavad nende käsutuses olevat avalikku ressurssi (eelarvevahendid, ametiruumid, ametiautod, kontori- ja sidevahendid, tööaeg jms) erakondlikes huvides.

Siin on kõige masendavamad näited seotud Keskerakonna ainuvõimuga Tallinnas, mis on allutanud omavalitsuse finantseeritava meediategevuse oma erakonna poliitkampaania eesmärkidele ja huvidele.

Unistus kaheparteisüsteemist

Mis oli siis poliitilise konkurentsi sulgemise eesmärk? See sõnastati 2004. aastal Reformierakonna esimehe Siim Kallase ja IRLi esimehe Juhan Partsi vahelise salakokkuleppega ühise ja ainsa paremerakonna asutamisel. Selleks oli kaheparteisüsteemi loomine, mida vasakult toetas Keskerakond.

Taolised eeskujud ja ideaalid realiseerusid Ungaris ja Poolas. Viktor Orbáni juhitav paremtsentristlik Fidesz kontrollib alates 2010. aastast Ungari parlamendis kahekolmandikulist konstitutsioonilist enamust. Poolas saavutas vendade Lech ja Jaroslaw Kaczynskite asutatud paremäärmuslik Seaduse ja Õigluse partei 2011. aastal parlamendis koosseisu enamuse.

Tulemuseks neis maades on demokraatliku ühiskonnakorralduse allakäik – kohtu ja õiguskaitseorganite politiseerimine, meedia suukorvistamine, keskpanga sõltumatuse hävitamine, avaliku debati mahasurumine jms.

Veelgi kaugemale ulatuvad tagajärjed sünnivad aga miljonite kodanike peades – inimeste isiklike unistuste ja lootuste purunemine, eraettevõtluses olulise loomistungi ja riskijulguse taandumine ning usu ja usalduse kadumine oma riiki.

Meie tänane poliitiline süsteem on sarnane aastatel 1919–1932 kehtinud valimissüsteemiga, kus riigikogu valimisringkonna mõistlikuks suuruseks hinnati 10 mandaati ja keskmiselt jõudis parlamenti 6,6 erakonda. Sellest lahtiütlemine viis Pätsi diktatuuri ja vaikiva ajastuni.

Poliitilise konsolideerumise protsessi kordumise peatas 2012. aastal alanud rahvaliikumine, mis esmalt väljendus «Harta 12» avalduses, hiljem Silvergate’is, rahvakogus ning 2015. aastal Vabaerakonna ning EKRE parlamenti jõudmises. Vastupidiselt Kallase-Partsi salakokkuleppele tegutseb täna Eestis lausa neli paremerakonda.

Meie demokraatia põhiprobleem on aga jätkuvalt selles, et kui valijad läinud riigikogu valimiste käigus muutsidki ajutiselt oma käitumist, siis kriisi tekitanud poliitiline süsteem jäi olulises osas muutmata, mistõttu toodab see endiselt võimuerakondade võõrandumist rahvast.

Möödunud aasta novembris sai ametisse Keskerakonna valitsus. Viie parlamendierakonna vahel valitses sealhulgas enneolematu üksmeel Reformierakonna opositsiooni jätmises pärast 17 aastat valitsemist. Sama üksmeel kadus aga kiiresti poliitilise konkurentsi avamise küsimuses.

Rahva tahtest

Neli kartellierakonda on jätkuvalt kiivalt hoidmas suletud poliitilist süsteemi, ega ole valmis vajalikeks muutusteks valimisseadustes. Mõistan, et mida vähem on riigikogus ja valitsuses erakondi, seda mugavam on valitseda riiki, kuid selle hinnaks on paljude ühiskonnakihtide esindamatus riigikogus ja volikogudes ning nende pettumus oma riigist.

Vabaerakond pakub senistele suundumustele selget alternatiivi. Meis on kindel usk, et kodanike vaba tahe, loovus ja ettevõtlikkus realiseeruvad paremini poliitiliselt avatud ühiskonnas. 

Me soovime luua kaasavamat ühiskonda ning arvamuste ja poliitikate mitmekesisust, nagu seda on oluliseks pidanud jõukaks saanud Vana Euroopa väikeriigid, kus valimistest osavõtt ulatub 70 kuni 85 protsendini ja parlamenti jõuab keskmiselt 8–11 erakonda.

Meil tuleb selleks avada poliitiline konkurents, siduda rohkem poliitilist vastutust ning detsentraliseerida ja delegeerida poliitilist võimu. Meie mõõdame poliitika efektiivsust selle järgi, kuivõrd see esindab rahva tahet.