Juhtkiri: Putini kulukad sõbrad

Le Peni ja Putini sõprus Foto: Urmas Nemvalts

Nõukogude Liit toetas kunagi heldel käel kolmanda maailma riike, kes olid valmis deklareerima sotsialistlikku arengukurssi. Toetati ka lääne vasakpoliitikuid, kelle võimule tulek pidi aitama muuta nende maade poliitilist kurssi. Sama praktikat jätkab Putini Venemaa, ehkki liitlased pole kuigi soliidsed ja võimalik kasu neist on tulevikuperspektiivis hägune. On Assad Süürias, kes on valmis kõigeks, et saaks veel veidi oma toolil istuda; marssal Haftar Liibüas, kes on reetnud kõik, keda reeta võimalik, kuid kel on tarvis relvi; Maduro Venezuelas, kes on oma riigi laostanud, ent Miraflorese paleesse jäämiseks valmis haarama õlekõrrest, ja teised marginaalid.

Samasugused marginaalid on president Vladimir Putini Euroopa sõbrad, kes on raha ja toetuse eest valmis lubama, et vaatavad Venemaa kasuks üle oma riikide idasuhted. Möödunud nädala lõpus käis Moskvas Prantsusmaa presidendikandidaat Marine Le Pen, kes on viimastel aastatel muutunud Euroopas võimsalt esile tõusnud äärmuslike jõudude käilakujuks. See külaskäik meenutas väliselt käiku khaani juurde, kelle ees tuli vene vürstidel kunagi sügavale kummardada, et saada jarlõkki ehk valitsemisõigust kinnitavat ürikut.

Le Pen kohtus Putiniga, tõotas tunnustada valimisvõidu puhul Krimmi annekteerimist ning tühistada sanktsioonid Venemaale. Le Pen pole mitte kunagi varjanud oma erakonna Rahvusrinde rahalist sõltuvust Venemaast ning on selge, et selle rahastamine on ka nüüd üks tema ees seisvaid tehnilisi küsimusi ja visiidi motivatsioonitegureid. Venemaa riigimeedias jõuti Le Peni visiidi järel juba käsi kokku hõõruda, sest Le Peni võidus eelseisvatel presidendivalimistel nähakse tõuget Euroopa Liidu lagunemisele ja Prantsusmaa lahkumisele NATOst. Viimast on Le Pen ühes oma Twitteri postituses 2017. aasta algul ka lubanud.

Kuid 1972. aastal asutatud Rahvusrinne on oma senise ajaloo jooksul saavutanud häid tulemusi vaid kohalikel valimistel, pälvides regioonides aeg-ajalt kuni 30 protsenti häältest, aga mitte parlamendi- või presidendivalimistel. Le Peni laeks võib saada pääs presidendivalimiste teise vooru, kus vastaseks tõenäoliselt sõltumatu kandidaat Emmanuel Macron, kelle esiletõus on olnud ootamatu, kuid kes juhib viimaseid küsitlusi.

Vabariiklaste kandidaati François Filloni loeti veel mõnda aega tagasi juba ette Prantsusmaa järgmiseks presidendiks, kuid viimasel ajal on ta sügavalt mässitud  korruptsiooniskandaalidesse. Sotsialistide kandidaadis Benoît Hamonis nähakse prantsuse ühiskonnas «uut Hollande’i» – viimane on aga läbi aegade ebapopulaarsemaid presidente  ning tema nagu ka sotsialistide võimalused presidendi- ja parlamendivalimistel on viletsad.