Iivi Masso

FOTO: Peeter Langovits

Kui eestlased on riigikogu ära valinud, siis umbes kuu aja pärast on põhjanaabrite kord parlamendivalimisteks valmistuda. Erinevalt Eestist on Soomes seekord eelmiste valimistega võrreldes oodata suuri muutusi parlamendi erakondlikus koosseisus. Suurim neist on pikaaegse «kolme suure» ehk Koonderakonna (Kokoomus), Keskerakonna (Keskusta) ja sotsiaaldemokraatide troika muutumine «neljaks suureks», sest suurimate hulka on tõusnud viimastel parlamendivalimistel alla viie protsendi häältest saanud rahvuslik-populistlik ühendus, tollane pisipartei Põlissoomlased (Perussuomalaiset).



Viimaste arvamusküsitluste põhjal hakkab Põlissoomlastest saama koguni suuruselt teine erakond – nende tulemuste järgi on nad möödunud nii sotsiaaldemokraatidest kui ka Keskerakonnast. Valimistel pole küll selline tulemus väga tõenäoline. Võimalik on seegi, et Põlissoomlaste edu küsitlustes sunnib teiste erakondade valijad valimispäeval aktiivsemalt liikvele. Aga siiski, mõned analüütikud loevad juba praegu kokku Põlissoomlaste võimalikke ministrikohti.

Kõige populaarsem on juba kaua olnud Koonderakond, aga ka nende võidus – ega liidri Jyrki Kataineni tulevases peaministristaatuses – pole veel lõplikku kindlust, ehkki see on vägagi tõenäoline. Järgmiste kohtade pärast võistlevadki Põlissoomlastega senised suurimad: Keskerakond ja viimasel ajal kõvasti toetust kaotanud sotsiaaldemokraadid, kelle tõusu pole praegu ette näha.

Millest siis Soomes valimiste eel räägitakse? Esmalt on huvitav hoopis see, millest ei räägita. Varju jäävad vähemalt kaks tabuteemat, millest võinuks oodata keskustelu, mida aga ei tulnud. Üks on välispoliitika ja võimalik pürgimine NATOsse. Seda teemat arutluste agendal ei ole – kui välja arvata üksikud rünnakud Koonderakonna aadressil, et nad tahtvat Soomet «salaja» NATOsse ajada, mille asjaomased loomulikult kiiruga ümber lükkavad. NATO olevat rahva seas sedavõrd ebapopulaarne, et ükski erakond ei julge seda valimisteemaks võtta. Poliitiline risk on liiga suur.

Teine tabuteema on heaoluriik. Mõte, et praegusi avaliku sektori kulutusi tuleks kunagi vähendada, on täiesti välistatud. Ilmselt on soomlastel nii värskelt meeles 1990ndate alguse lama ja Esko Aho tollase valitsuse valusad kärped, et juba ükskõik millise kokkuhoiuvõimaluse esiletõstmine oleks poliitiline enesetapp. Soome võttis möödunud aastal riigivõlga juurde 13 miljardit eurot ja juba enne valimisi on tehtud plaane võtta järgmiste valimisteni igal aastal kaheksa miljardit lisalaenu.

Kui laenude ega kulude vähendamist võimalikuks ei peeta, taandub majanduspoliitiline arutelu sellele, kust suurevõitu avaliku sektori edasiseks rahastamiseks vahendeid võtta. Olulisi maksukergendusi ei paku välja ükski poliitiline jõud, Koonderakond suunaks maksukoormust tulumaksult senisest veelgi kõrgemale käibemaksule (mis oleks siis juba 25 protsenti), Põlissoomlased lubavad maksustada raskemalt rikkaid ehk lisada maksude progressiivsust, mitmelt poolt pannakse ette suurendada kapitalitulu maksustamist – praeguselt 28 protsendilt 30 protsendile või veelgi enam.

Lisaks on areenil mitmed keskkonnaga seostuvad maksud ja näiteks autosõidu maksustamine pealinnas nn ummikumaksude näol. Kui aga heaoluriigi struktuur iseenesest küsimärgi all ei ole, jäävad erinevused erakondade vahel suhteliselt kosmeetiliseks.

Kui mõned kesksed teemad Soome tuleviku suunast on poliitiliselt liiga valusad, et valimiste eel keegi nende osas juurdunud konsensust raputada tahaks, suunduvad vaidlused nišilikumatele teemadele, üldliinivalikutest detailidesse ja ka väärtustele, millest Eestis valimiste eel vähe räägiti.

Kui mõelda, mis on Põlissoomlaste fenomenaalse tõusu põhjuseks, siis ainult ksenofoobiaga seda seletada ei saa, ehkki üks edutegureist on kahtlemata see, et erakond on võtnud oma tiiva alla nii rassistliku rühmituse Suomen Sisu kui mitmesugustel foorumitel pagulas- ja integratsioonipoliitikat arvustanud nn immigratsioonikriitikud, kes mujal täielikult marginaliseeriti. Põlissoomlased, nagu on erakonna nimestki kuulda, rõhutavad soome rahvuslust ja vastustavad lisaks immigratsiooniga seotud multikultuursusele muu hulgas ka Euroopa Liitu ja rootsikeelse kultuuri osakaalu Soomes.

Seega annavad nad poliitilise väljundi igasugustele provintslikele, eraldusmeelsetele ja üleilmastumisvastastele instinktidele, mis kahtlemata nende edu osalt seletab.

Majanduslikult on Põlissoomlaste visioonid üpris sotsialistlikud, ja väärtustelt on nad äärmiselt konservatiivsed. Erakonna liidrit Timo Soinit, kes on hea artikulatsiooniga väitleja ja osav kõnemees, ei saa pidada otseselt ksenofoobia jutlustajaks, küll aga on ta Soome kontekstis väga konservatiivne, olles muu hulgas läinud luteri kirikust üle katoliiklikku, et vältida kokkupuudet naispreestritega, ning olles häälekalt vastu nii abordiõigusele kui ka homoabieludele. Nii võidavad Põlissoomlased hääli kõigilt, kelle arvates on kõik suured erakonnad riiki ja majandust rahvusvahelisele arengule avades nad üleilmsetele hukatuslikele turujõududele reeturlikult maha müünud.

Ehk sellest tingituna – ja ka sellest, et teistel teemadel on valitsevat konsensust raske kõigutada – on nii immigratsioon kui ka väärtused olnud kogu valimiseelses arutelus nähtaval kohal. Peavooluerakonnad vastandavad end ksenofoobiale ja tõestavad üksteise võidu oma avatust. Samas aga avaldub näiteks sotside puhul ksenofoobia hoopis suhtes lähinaabritega.

Kui nende endine peaminister Paavo Lipponen kurtis äsja Soome vaimse kliima degenereerumise üle, tõi ta hirmutavaks näiteks, kuhu Soome suunduda ei tohiks, Baltikumi. Lisagem siia ametiühingute hoogustunud kampaania «odavate Eesti ehitajate» vastu (kohalik vaste «Poola torumehe» karikatuurile) ja on selge, et kui muidu jääb avalik ksenofoobia Põlissoomlaste pärusmaaks, siis inimeste hirmutamine Baltikumiga on poliitiliselt korrektne ka poliitilise kaardi vasakul serval.

Kas see just mõistlik poliitika on, arvestades Soome kasvavaid vähemusrühmi, kellest vähemalt osa on ka hääleõiguslikud, näitab aeg. Praegu on sotsiaaldemokraatide toetus varasemate aastatega võrreldes väga väike, ja ilmselt on uueks tõusuks vaja muud kui patuoinast piiri tagant.

Samas puudutab valimiseelne väärtusdebatt ka perepoliitikat. Nii võrdõiguslikkuskeskustelu, naiste osakaal poliitikas kui ka suhtumine samasooliste paaride liitudesse kõnelevad Soome puhul peavooluks muutunud põhjamaisest avatusest ja vabameelsusest, mida Eestis on veel paraku vähem näha. Siinkohal oleks ka eestlastel põhjust naabrite eeskuju järgida – ehkki, nagu Põlissoomlaste esilekerkimine osutab, pole põhjamaisus ka selles osas veel sealgi igaveseks kivisse raiutud.

Politoloog Iivi Anna Masso on ajakirja Diplomaatia peatoimetaja.