/nginx/o/2017/01/06/6231287t1h8223.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2016/12/28/6208859t1hebb2.jpg)
Muheda mehe õnnetund
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Urmas Tali ligi kolm aastat tagasi Pärnu võrkpalliklubi tüüri juurest lahkus ja peagi Rakvere peatreeneriks asus, tähendas see Eesti võrkpallis sammu tagasi. Juba mitu-mitu aastat on koduse koore riisunud Pärnu, Tallinna ja Tartu esiklubid, Rakverele jäi sabassörkija roll.
Aga Tali ei lasknud pead norgu, tegi tööd ja võttis meeskonda neid mängijaid, kes mujalt ühel või teisel põhjusel üle jäänud. Võrus – Tali kodulinnas! – peetud Balti liiga finaalturniir kinnitas taas vana sporditõde: mängib meeskond, mitte mehed. Ning meeskonnaks sidus Rakvere satsi just Tali – väärt treener, aga peale selle ka tuntud lõuapoolik ja muidu muhe mees.
Ülipõnevalt lõppenud finaali järel saalipõrandal kõhuli liugu lasknud Talilt küsiti seejärel: kas selliste mängude pärast sporti tehaksegi? «Jah!» kõlas õnnelik vastus.